Jõudu kõigile!
Eile õhtul tekkis idee, et peaks audiofoorumisse tekitama teema, kus kõik tahtjad saaksid jätta oma konkreetseid ja (loodetavasti) objektiivseid muljeid erinevatest süsteemidest. Räägiksingi siis siinkohal asjast, mis mind selleks ajendas
Ühesõnaga - sain eile enda valdusse mõneks tunniks Beyma 12AG100 laiariba valjukatega pisikesed monitorikastid. Teoorias tundus olevat päris tegus valjuhääldi, eriti meeldis 101 W/dB tundlikkus. Kuid samas olin lugenud netist negatiivset kommentaari ning lisaks lisas kahtlust ka see, et tegu siiski eeskätt PA jaoks mõeldud agregaatidega. Kuna juhuslikult avanes võimalus asju oma käega katsuda, siis olin loomulikult meeleldi nõus.
Esmamulje: Välimuselt suhteliselt sarnane 4A32-le, kõrgete koonus suhteliselt jäme ja üpris sügava nurgaga. Valmistasin end juba ette pettumuseks, kuna ainsad sarnased asjad, mida kuulnud olen, ongi vene kinovaljuhääldid.
Egas midagi. Plaat mängijasse ja kuulama. Kuna kodus poleks mul neid millegagi võrrelda olnud, siis olin kolinud nendega tuttava juurde, kes on endale peaaegu 30. aastasele kogemusele toetudes üpris korraliku tehnika soetand. Võimendiks oli ca. 1994 aasta Technics, mille mudelit kahjuks ei mäleta. Jalgu see igatahes soundile ei jää ja ka omaaegset hinda vaadates (ca. 9000 EEK) peaks olema igati tänuväärne asi. Ka plaadimasin oli samast seeriast ning ajast, väidetavalt pidi olema tegu parima kõrgema klassi laiatarbe deckiga tollest ajast. Võrdluseks olid JBL-i suured põrandakastid, mis on senikuuldutest kõige sirgemad ning meeldivaima heliga asjad ja ilmselt esimesed S-90 seeria Radiotehnikad, mis siiamaile toodud. Viimased tegelikult rohkem naljaga pooleks,,.
Esimese asjana pistsin grammarisse Claptoni "Unplugged"-i - väga ilusa kõlaga ning tõesti tasemel tehtud plaat. Juba esimese poole minuti jooksul vajus suu sõna otseses mõttes lahti - nii ilusat kõrgemat kesksagedust ja kõrgete alumist otsa poleks 12" lairibast küll oodanud. Mis puutub vokaali, siis see oli nagu arvata väga puhas ja selge, seda olin ka valjuka andmeid uurides eeldanud. Ka nii head akustilist kitarri polnud jupil ajal kuulda saanud. Ümberlülitus JBL-dele ning pilt üldjoontes sama. Ainult kõrgeid kusagil 12kHz alates veidi rohkem. Lülitasin Beyma tagasi. Nagu arvata sõltub helipilt vägagi kuulaja asukohast - otse teljel on kõrged väga ilusad ning täiesti olemas, tööteljest eemaldudes hakkavad kustuma, nn. dead zone on umbes 45 kraadi peal, kus üle 8 kHz enam lihtsalt ei tule, edasi eemaldudes hakkavad jälle kõrged tasapisi tagasi tulema, valjukaga risti olles on kummalisel kombel jälle üpris ilus heli.
Claptonile järgnes Norah Jonesi "Feels Like Home". See on selles suhtes väga huvitav plaat, et kõlab kohati isegi odavate ja teps mitte sirgete kastidega isegi paremini, kui kallimate-parematega. Näiteks meeldib mulle seda kuulata lahtistele suurtele kõlalaudadele paigutatud BG17-st. Need toovad omapärase vokaali väga hästi esile. Igatahes nüüd tuli Beyma puhul minna tämbriregulaatori kallale ja kruttida kõrgeid pisut üles. Hat oli enne seda operatsiooni pisut vatine. Samas ei midagi oluliselt häirivat, mida tämbriregulaatoriga parandada ei saaks. Bass oleks võinud muidugi sügavam olla, sellest ma aga ei hakka rääkima, kuna kastid olid väga pisikesed (hinnanguliselt ehk 25l) ja see praktiliselt nullis 90-100 Hz allapoole jäävad sagedused. Jällegi vokaal oli ilus ning vägagi meeldiv. Ka kõlas "Sunrise"-s kasutusel olnud Telecaster nagu Tele ikka, mitte lihtsalt elektrikitarrina. Ka soolos oli Gibsoni ES väga selgelt ära tuntav. Ühesõnaga priima.
Muidugi jõudis nüüd järg Dire Straitsini, milleta ma ühtki asja kuulamata ei jäta. Valisin plaadiks "Sultans Of Swing"-i mõlemad plaadid, kuna tahtsin võrrelda live esitust stuudioesitusega. Kõigepealt läkski peale "SOS Limited Edition CD2". Wow. "Callin' Elvis"-e puhul jäi küll jalanäts saamata, aga üldmulje oli ilus. "Money For Nothing" live versioon on küllaltki keeruka ja kapriise heliga lugu, aga ka see oli superhea, Knopfleri kitarr oli äärmiselt mõnus ning nagu vist Zen siin kunagi eelnevalt mainis, oli iga kõrvaline heli ning keelte krigin väga selgelt kuulda. Stuudios salvestatud esimene plaat kõlas nagu Straits ikka - väga hästi, sellel pikemalt peatuma ei jää, mainin vaid, et live saund meeldis isiklikult rohkem.
Järgmine asi oli The Black Crowesi kaheplaadine live "Beacon Theater NY, 22 March 1995". Kuigi ma eriline Crowesi fänn pole, meeldib see kontsert mulle, eeskätt väga kerge ja mõnusa heli tõttu. Ka selle puhul ei pidanud pettuma. See meelita isegi passiivselt teises toas oma asjadega tegelenud naissoost isikud kohale
Nüüd tuli plaat, mis ajas mu peaaegu sõna otses mõttes nutma. "The Crown Prince Of Rock And Roll" esitajaks rockmuusika vanaisa Chuck Berry ise. Plaat kujutab endast '50. ja '60 aastate live esinemiste kogumikku ning materjali kallal on stuudios üpris kõvasti vaeva nähtud. Nüüd oli aga lai riba nagu rusikas silmaauku. Bingo - otse kümnesse. Nii hingekriipivalt ilusat "Roll Over Beethoven"-it pole veel ennem kuulnud. Loos "Brown Eyed Handsome Man" kõlab kitarr täpselt nii "teravalt ja tuhmilt üheaaegselt", nagu aastaid hiljem ka Brian May soovinud oli. Igatahes kõlas Berry uskumatult hästi ning nagu tegelane, kelle tehnika taga kaste hindasin ütles, korralik lampvõim annaks asjale veel viimase lihvi. JBL-ide taga jäi sound suht kuivaks ja jättis mind külmaks.
Kuulatud sai veel üht-teist, Claptoni "Sessions For Robert J", The Guess Who "Greatest Hits" (üpris hea asi), Alanis Morisette "Spiritual Illusions", Queeni "Greatest Hits I" jms. Kõige kehvema mulje jättis Rockin Guys'i "Vara on loobuda" - seni olin arvanud, et saasta kõla taga peitub minu suht kahtlane tehnika, aga tegelikult on kogu plaat üpris kõnts. Kodumaine kraam ei suuda ikkagi lääne analoogidega võistelda.
Kokkuvõtteks:
Kindlasti on olemas palju paremaid valjuhääldeid, kuid oma hinnaklassis (69-91€) on ikkagi head heli vägagi palju. Netis kohatud kommentaar võib kukele sõita, kui leiaks koha kust saaks sellised papid inimliku hinna eest kätte, ehitaks kohe nendega kastid. Sobivad väga hästi kerge rocki, bluusi ja akustilise muusika esitamiseks, keerulisema helipildi puhul enam nii hästi toime ei tule, mis on suuresti minu arvates kõigi laiariba valjuhääldite probleem. Queen jäi üpris nutuseks, samas oli Clapton väga ilus. Eriti kohased on ajastutruu muusika kuulamiseks. Olen siiski arvamusel, et iga asi jäägu ikkagi oma aega ning lai riba on ikkagi kasutatav sellise muusika puhul, kus ka miksimiseks stuudiomonitorides sellised papid veel kasutuses olid.
Eile õhtul tekkis idee, et peaks audiofoorumisse tekitama teema, kus kõik tahtjad saaksid jätta oma konkreetseid ja (loodetavasti) objektiivseid muljeid erinevatest süsteemidest. Räägiksingi siis siinkohal asjast, mis mind selleks ajendas
Ühesõnaga - sain eile enda valdusse mõneks tunniks Beyma 12AG100 laiariba valjukatega pisikesed monitorikastid. Teoorias tundus olevat päris tegus valjuhääldi, eriti meeldis 101 W/dB tundlikkus. Kuid samas olin lugenud netist negatiivset kommentaari ning lisaks lisas kahtlust ka see, et tegu siiski eeskätt PA jaoks mõeldud agregaatidega. Kuna juhuslikult avanes võimalus asju oma käega katsuda, siis olin loomulikult meeleldi nõus.
Esmamulje: Välimuselt suhteliselt sarnane 4A32-le, kõrgete koonus suhteliselt jäme ja üpris sügava nurgaga. Valmistasin end juba ette pettumuseks, kuna ainsad sarnased asjad, mida kuulnud olen, ongi vene kinovaljuhääldid.
Egas midagi. Plaat mängijasse ja kuulama. Kuna kodus poleks mul neid millegagi võrrelda olnud, siis olin kolinud nendega tuttava juurde, kes on endale peaaegu 30. aastasele kogemusele toetudes üpris korraliku tehnika soetand. Võimendiks oli ca. 1994 aasta Technics, mille mudelit kahjuks ei mäleta. Jalgu see igatahes soundile ei jää ja ka omaaegset hinda vaadates (ca. 9000 EEK) peaks olema igati tänuväärne asi. Ka plaadimasin oli samast seeriast ning ajast, väidetavalt pidi olema tegu parima kõrgema klassi laiatarbe deckiga tollest ajast. Võrdluseks olid JBL-i suured põrandakastid, mis on senikuuldutest kõige sirgemad ning meeldivaima heliga asjad ja ilmselt esimesed S-90 seeria Radiotehnikad, mis siiamaile toodud. Viimased tegelikult rohkem naljaga pooleks,,.
Esimese asjana pistsin grammarisse Claptoni "Unplugged"-i - väga ilusa kõlaga ning tõesti tasemel tehtud plaat. Juba esimese poole minuti jooksul vajus suu sõna otseses mõttes lahti - nii ilusat kõrgemat kesksagedust ja kõrgete alumist otsa poleks 12" lairibast küll oodanud. Mis puutub vokaali, siis see oli nagu arvata väga puhas ja selge, seda olin ka valjuka andmeid uurides eeldanud. Ka nii head akustilist kitarri polnud jupil ajal kuulda saanud. Ümberlülitus JBL-dele ning pilt üldjoontes sama. Ainult kõrgeid kusagil 12kHz alates veidi rohkem. Lülitasin Beyma tagasi. Nagu arvata sõltub helipilt vägagi kuulaja asukohast - otse teljel on kõrged väga ilusad ning täiesti olemas, tööteljest eemaldudes hakkavad kustuma, nn. dead zone on umbes 45 kraadi peal, kus üle 8 kHz enam lihtsalt ei tule, edasi eemaldudes hakkavad jälle kõrged tasapisi tagasi tulema, valjukaga risti olles on kummalisel kombel jälle üpris ilus heli.
Claptonile järgnes Norah Jonesi "Feels Like Home". See on selles suhtes väga huvitav plaat, et kõlab kohati isegi odavate ja teps mitte sirgete kastidega isegi paremini, kui kallimate-parematega. Näiteks meeldib mulle seda kuulata lahtistele suurtele kõlalaudadele paigutatud BG17-st. Need toovad omapärase vokaali väga hästi esile. Igatahes nüüd tuli Beyma puhul minna tämbriregulaatori kallale ja kruttida kõrgeid pisut üles. Hat oli enne seda operatsiooni pisut vatine. Samas ei midagi oluliselt häirivat, mida tämbriregulaatoriga parandada ei saaks. Bass oleks võinud muidugi sügavam olla, sellest ma aga ei hakka rääkima, kuna kastid olid väga pisikesed (hinnanguliselt ehk 25l) ja see praktiliselt nullis 90-100 Hz allapoole jäävad sagedused. Jällegi vokaal oli ilus ning vägagi meeldiv. Ka kõlas "Sunrise"-s kasutusel olnud Telecaster nagu Tele ikka, mitte lihtsalt elektrikitarrina. Ka soolos oli Gibsoni ES väga selgelt ära tuntav. Ühesõnaga priima.
Muidugi jõudis nüüd järg Dire Straitsini, milleta ma ühtki asja kuulamata ei jäta. Valisin plaadiks "Sultans Of Swing"-i mõlemad plaadid, kuna tahtsin võrrelda live esitust stuudioesitusega. Kõigepealt läkski peale "SOS Limited Edition CD2". Wow. "Callin' Elvis"-e puhul jäi küll jalanäts saamata, aga üldmulje oli ilus. "Money For Nothing" live versioon on küllaltki keeruka ja kapriise heliga lugu, aga ka see oli superhea, Knopfleri kitarr oli äärmiselt mõnus ning nagu vist Zen siin kunagi eelnevalt mainis, oli iga kõrvaline heli ning keelte krigin väga selgelt kuulda. Stuudios salvestatud esimene plaat kõlas nagu Straits ikka - väga hästi, sellel pikemalt peatuma ei jää, mainin vaid, et live saund meeldis isiklikult rohkem.
Järgmine asi oli The Black Crowesi kaheplaadine live "Beacon Theater NY, 22 March 1995". Kuigi ma eriline Crowesi fänn pole, meeldib see kontsert mulle, eeskätt väga kerge ja mõnusa heli tõttu. Ka selle puhul ei pidanud pettuma. See meelita isegi passiivselt teises toas oma asjadega tegelenud naissoost isikud kohale
Nüüd tuli plaat, mis ajas mu peaaegu sõna otses mõttes nutma. "The Crown Prince Of Rock And Roll" esitajaks rockmuusika vanaisa Chuck Berry ise. Plaat kujutab endast '50. ja '60 aastate live esinemiste kogumikku ning materjali kallal on stuudios üpris kõvasti vaeva nähtud. Nüüd oli aga lai riba nagu rusikas silmaauku. Bingo - otse kümnesse. Nii hingekriipivalt ilusat "Roll Over Beethoven"-it pole veel ennem kuulnud. Loos "Brown Eyed Handsome Man" kõlab kitarr täpselt nii "teravalt ja tuhmilt üheaaegselt", nagu aastaid hiljem ka Brian May soovinud oli. Igatahes kõlas Berry uskumatult hästi ning nagu tegelane, kelle tehnika taga kaste hindasin ütles, korralik lampvõim annaks asjale veel viimase lihvi. JBL-ide taga jäi sound suht kuivaks ja jättis mind külmaks.
Kuulatud sai veel üht-teist, Claptoni "Sessions For Robert J", The Guess Who "Greatest Hits" (üpris hea asi), Alanis Morisette "Spiritual Illusions", Queeni "Greatest Hits I" jms. Kõige kehvema mulje jättis Rockin Guys'i "Vara on loobuda" - seni olin arvanud, et saasta kõla taga peitub minu suht kahtlane tehnika, aga tegelikult on kogu plaat üpris kõnts. Kodumaine kraam ei suuda ikkagi lääne analoogidega võistelda.
Kokkuvõtteks:
Kindlasti on olemas palju paremaid valjuhääldeid, kuid oma hinnaklassis (69-91€) on ikkagi head heli vägagi palju. Netis kohatud kommentaar võib kukele sõita, kui leiaks koha kust saaks sellised papid inimliku hinna eest kätte, ehitaks kohe nendega kastid. Sobivad väga hästi kerge rocki, bluusi ja akustilise muusika esitamiseks, keerulisema helipildi puhul enam nii hästi toime ei tule, mis on suuresti minu arvates kõigi laiariba valjuhääldite probleem. Queen jäi üpris nutuseks, samas oli Clapton väga ilus. Eriti kohased on ajastutruu muusika kuulamiseks. Olen siiski arvamusel, et iga asi jäägu ikkagi oma aega ning lai riba on ikkagi kasutatav sellise muusika puhul, kus ka miksimiseks stuudiomonitorides sellised papid veel kasutuses olid.
Comment