Ühel päeval juhtusin siin foorumis lugema ühte vana teemat, kus oli juttu valjukate papist membraani parandusest. Kõik justkui lihtne. Lapp taha ja kogu lugu. Seal pakuti välja Momenti, PVA-d, teipi. Ma ei ole mingi spetsialist aga natuke papist, paberist ja liimist võin rääkida küll.
Nii papp kui paber on hügroskoopsed materjalid-imavad niiskust. Niiskumisel nende pindala suureneb, kuivamisel väheneb. Kui te võtaksite vaevaks korralda pisike katse, asi ise väga primitiivne:
Võtke kaks lehte paberit(A4 näiteks). Ühel paberil märkige servast mingi kindel kaugus ja raamige siis selle järgi kõik servad. Peale seda lõigake see moodustunud ristkülik välja(täpselt).Katke see raam ühtlase liimikihiga(PVA näiteks) ja liimige sellele teisele A4-le. Kui see teil õnnestus, siis pärast seda kui liim on korralikult ära kuivanud(paar tundi), katke see ristkülik, mis enne välja lõikasite,ühtlase liimikihiga ja liimige samasse raami, kuskohast ta ennist välja lõigatud sai. Te märkate imestusega, et te ei tule nii lihtsa ülesandega toime.
Nii paberil kui papil on alati olemas nn. jooks. Lihtsamalt ööldes ühtepidi nad painduvad, teisipidi murduvad. Risti jooksule paper venib niiskumisel rohkem.
Kuivamisel ei pruugi papi pindala sugugi samaks jääda. Peale selle, kohal kus te liimisite tekkivad tegelikult tohutud pinged peale kuivamist. Kui suured, see nüüd jälle oleneb kasutatud materjalist ja niisutamise intensiivsusest. Nii, kui nüüd oletada, et membraanil on mingi pikem, suurem kahjustus, siis võib teie paik tõmmata kogu membraani lootusetult kiiva. Eriti jõhkra jõuga toimib peale kuivamist see pruun, paksem pakkepaber. Arvan,et teate, mida ma silmas pean.
Tahtsin siis siin kogu oma pika jutuga öölda seda, et kui peaks minema papist membraani paranduseks-siis ilmselt on mõtekas kasutada selliseid liime, mis kuivavad ruttu, mis ei jõua imenduda sügavalt poorsesse pappi.
Nii papp kui paber on hügroskoopsed materjalid-imavad niiskust. Niiskumisel nende pindala suureneb, kuivamisel väheneb. Kui te võtaksite vaevaks korralda pisike katse, asi ise väga primitiivne:
Võtke kaks lehte paberit(A4 näiteks). Ühel paberil märkige servast mingi kindel kaugus ja raamige siis selle järgi kõik servad. Peale seda lõigake see moodustunud ristkülik välja(täpselt).Katke see raam ühtlase liimikihiga(PVA näiteks) ja liimige sellele teisele A4-le. Kui see teil õnnestus, siis pärast seda kui liim on korralikult ära kuivanud(paar tundi), katke see ristkülik, mis enne välja lõikasite,ühtlase liimikihiga ja liimige samasse raami, kuskohast ta ennist välja lõigatud sai. Te märkate imestusega, et te ei tule nii lihtsa ülesandega toime.
Nii paberil kui papil on alati olemas nn. jooks. Lihtsamalt ööldes ühtepidi nad painduvad, teisipidi murduvad. Risti jooksule paper venib niiskumisel rohkem.
Kuivamisel ei pruugi papi pindala sugugi samaks jääda. Peale selle, kohal kus te liimisite tekkivad tegelikult tohutud pinged peale kuivamist. Kui suured, see nüüd jälle oleneb kasutatud materjalist ja niisutamise intensiivsusest. Nii, kui nüüd oletada, et membraanil on mingi pikem, suurem kahjustus, siis võib teie paik tõmmata kogu membraani lootusetult kiiva. Eriti jõhkra jõuga toimib peale kuivamist see pruun, paksem pakkepaber. Arvan,et teate, mida ma silmas pean.
Tahtsin siis siin kogu oma pika jutuga öölda seda, et kui peaks minema papist membraani paranduseks-siis ilmselt on mõtekas kasutada selliseid liime, mis kuivavad ruttu, mis ei jõua imenduda sügavalt poorsesse pappi.