Audiost nii ja naa...

[walwal]

Ma ei tea, milleks ma seda kirjutan aga ehk on sellest kellelegi midagi kasu. Võib-olla tahab keegi mind täiendada.
Lugu siis järgmine: Sa oled endale muretsenud head kõlarid, cd mängija ja kõik mis sinna juurde kuulub. Nii et justkui võiks kuulama hakata. Paned oma CD sisse ja pole ikka rahul.
Jah kui sa tahad kvaliteetset materjali kuulamiseks siis kahjuks ei piisa sellest, et lähed poodi ja ostad CD. Meie poed on saastast üleujutatud, mida siis üritatakse sulle kalli hinna eest maha müüa.
Selles CD uputuses ei ole ka kerge orienteeuda. Tihti peale on sama plaati välja antud erinevate recordsite poolt. Tihti on tehtud veel erinevad remastersid vanematest plaatidest. See veel omaette teema.
Ma panen siia mõned fimad, kelle toodangus ma pole pettunud:
http://www.chesky.com/
väga hea kvaliteediga, tihti lisatud ka audiophile märgistus. Vasakust tulbast leiate ka väljaantud plaatide nimekirja . Samalt lk-lt on võimalik ka tellida, hinnad on naeruväärsed võrreldes meie kohalike hindadega. Cheskyt saab ka meil poest tellida. Ooteaeg oleneval valitud cd-st isegi kuni 3 nädalat ja hind kujuneb siis 300 ringis.
http://www.linnrecords.com/
sama hea kui eelmine. Linniga veel see huvitav lugu, et müüb ka digitaalselt flacina Studio Master ja CD Quality. Näiteks:

http://www.linnrecords.com/recording...n-to-nina.aspx

Flac ongi hea formaat.Lisaks flacile soovitan tähelepanu pöörata Ape

http://www.monkeysaudio.com/

WV-le

http://www.wavpack.com/

ja muidugi võib otsida cd-sid märgistusega:MFSL, HDCD, SACD, jne.

http://www.telarc.com/

teada tuntud firma.

Keda huvitab blues, soovitan vaadata Alligator rec. toodangut. Nendega veel selline lugu: kui registreerid ära, saadavad sulle lausa koju cataloogi. Minule tuli kataloog Chicagost Tallinnasse ca 3 nädalat, kataloog on tasuta.

http://www.alligator.com/

Need on muidugi sellised suured tuntud firmad kõik aga on ka pisemaid ja väga häid: Cello rec., Delmarc rec. jne. Väga head on veel jaapani remasterid.

Eks netis leiab ka palju sellist huvitavat lugemist selle kohta. Panen üles ühe venekeelse lingi

http://netlab.e2k.ru/forum/index.php?showforum=175

selle lingiga ma muidugi ei propageeri siin piramist. Ja see minu jutt siin oli nagu lühidalt ja algatuseks. Arvan et siia tuleb veel pikk lisa.

[sewar]

Vs: Audiost nii ja naa...

Omalt poolt lisaksin TACET'i.
Nende Tube Only seeria on väga tasemel!

[sewar]

Vs: Audiost nii ja naa...

Veel midagi: RR
Mul on sellelt firmalt ainult üks, aastaid tagasi omanadatud Chicago Pro Musica plaat, aga juba siis jättis selle helikvaliteet mulle sügava mulje.

[walwal]

Vs: Audiost nii ja naa...

Lisasin pisikese listi MFSL-i kohta

[scanspeak]

Vs: Audiost nii ja naa...

Paraku on see juba vana tõde, et mida parem on muusika kuulamise komplekt, seda kriitilisemaks muutub plaatide valik ja seda just salvestuskvaliteedi seisukohalt. Mida kogenum on kõrv, seda suuremaks probleemiks see muutub. Ka materjal mis muidu meeldida võib, muutub sageli halva või keskpärase salvestuse tõttu täiesti ebahuvitavaks ja lausa häirivaks.
Kuulad korra ära ja tunned, et kuigi esineja ja lood meeldivad, on plaat siiski ebahuvitav ja rohkem kuulata ei tahaks.
Üks esimesi ja lihtsamaid kriteeriumeid, mis võib vahel abiks olla, on see, kui valjusti plaat salvestatud on ehk siis headroomi ja kompresiooni omavaheline suhe. Seepole küll absoluutne mõõt, kuid on heaks esmaindikaatoriks.

Cheskyle ja Telarcile lisaksin omalt poolt veel sellise firma nagu Opus3 http://www.opus3records.com/
Kui aga hakata juuksekarva lõhki ajama, siis pole ka nede firmade toodang alguset lõpuni alati ideaalne. Chesky puhul kipub vahel probleemiks olema natukene liiga tehislikuks ja kohati „ebaloomulikult kvaliteetseks” aetud salvestus ja isegi Opus3 puhul, mida pean neist kolmest parimaks, esineb mõnigaid kvaliteedi kõikumisi ja sama lindistus võib erinevate plaatide peal olla kord paremini, kord halvemini salvestatud. Eriti olen seda märganud igasuguste Anniversary samplerite puhul.

Lõptuseks veel niipalju, et plaadifirma plaadifimaks, kuid on olemas teatud salvestusi, mis on audiofiilide hulgas väga populaarsed ja hästi tuntud ja seda just oma fantastiliselt hea algsalvestuse tõttu. Mõned neist on ka juba väga ammu tehtud (siinkohal meenub kasvõi Jazz at the Pawnshop )
Seega ainuüksi salvestusfirma nimi ei taga ja garanteeri veel maksimaalset elamust ja kvaliteeti, vaid peab teadma, millised konkreetsed lindistused on paremad ja millised keskpärasemad. Küll aga tagab firma nimi enamasti selle, et kvaliteet ei lange mingist teatud tasemest allapoole.

[walwal]

Vs: Audiost nii ja naa...

Scanspeak, oled kõik nii kenasti kirjutanud, et lihtsalt rõõm lugeda. Ma ise selline kidakeelne. Kahjuks pean tunnistama oma võhiklust ja Opus3-ga sinasõber pole, ei tea kuidas see on jäänud niimoodi kahe silma vahele. Püüan end parandada. Jazz at the Pawnshop- jah, siin on vist kommentaarid liigsed. Uurides Opus3-e, märkasin seal veel: Eva Taylor Live at The Pawnshop ja Benny Waters Live at The Pawnshop. Neid pole kuulnud, tekkis kohe huvi.
Arne Domnérus muidu ka hea. Jazz at the Pawnshop ja ka Domnérusega on tegelenud Proprius.

[ergo]

Vs: Audiost nii ja naa...

Minu arvamus selline, et salvestuse kvaliteedist saab heal juhul rääkida tõesti mõnede väga harvade plaadifirmade puhul kes annavad välja klassika, jazz või world music tüüpi plaate. Kõik plaadid mis vähegi laiatarbe muusika poole kalduvad on stuudios nii tugeva "post processing"-u läbinud, et salvestuse kvaliteedist ei suuda kahjuks üldjuhul küll enam midagi arvata (mis oleks õige Eesti keelne termin post processing asemele?).

Suurimaks probleemiks on tõesti dünaamika, kompresseeritus ning täielik ignorantsus "headroom"-i suhtes. CD formaat võimaldab 96dB dünaamikat ja uued SACD ning DVD-A reaalselt 110dB või enam ja ometi on viimastel aastatel välja antud albumite hulgas lugematult neid kus digitaalselt "klippivaid sampleid" on mitte paar vaid pidevalt ning kogu lugude dünaamika ulatus mahub 10dB (või veel vähema sisse).

Kahjuks paistab et selline tendents mõjutab nii Eestis kui maailmas mitte ainult laiatarbe muusikat aga ka Jazzi ja muu muusika plaate kus dünaamika tapmine kahjuks muudab kogu plaadi parema süsteemiga heal juhul igavaks või hullemal juhul täiesti mittekuulatavaks.

Maailmas on kogu see temaatika teada "loudness war" nime all. Kes pole tuttav võib toda sõnapaari YouTubest või Googlest otsida.

Samuti on hea kokkuvõte toimuvast
http://en.wikipedia.org/wiki/Loudness_war

Ülaltoodud põhustel + igasugu pakitud digitaalsete formaatide leviku valguses on audiofiilide tulevik küll tume Kahjuks ei piirdu selline tendents ainult audioga - video maailmas on sarnased tendentsid..... kasvõi hoki MM ülekandeid vaadates Soome DigiTV vahendusel tekkis "emotsioone" kui halb saab kogu digitaliseerimise ajastu oma hädadega olla.

Ergo

[scanspeak]

Vs: Audiost nii ja naa...

Siin selgub ka üks põhjuseid, miks viimasel ajal koguvad uuesti järjest suuremat populaarsust , vahepeal juba unustusse vajunud LP-d.
Ja lisaks vanade plaatide järelturu aktiviseerumisele ja tõusvatele hindadele, tehakse ka uutest salvestustest järjest sagedamini lisaks CD-la ka ka LP versioonid.
Viimasel Müncheni Audiomessil tundus , et LP-de pakkumine ja huvi nende vastu, ületas juba CD-turu.

[tehnofriik]

Vs: Audiost nii ja naa...

Post processing - järeltöötlus. Üldiselt masterdamisega keeratakse paljutki tuksi - eriti need nn "digitally remastered" versioonid klassikutest.

Üllatusega olen avastanud, et just väikeste sõltumatute tegijate salvestused on väga head - võimsa stuudiobaasi puudumine näib olema hoopis plussiks. Vähem on sageli lihtsalt parem.

Silmapaistvalt hästi on masterdatud (võrreldes nt. lõviosa roki ja metaliga) suurem osa elektroonilisest muusikast - mitte à la suvehitt ja dynamiit, aga see "õige" põrandaalune kraam - klippimine on erand ja dünaamika reeglina hea. Põhjust võib vist otsida sellest, et selline muusika on optimeeritud suurte PA süsteemide mitte köögiraadio jaoks.

[sewar]

Vs: Audiost nii ja naa...

Ja lisaks vanade plaatide järelturu aktiviseerumisele ja tõusvatele hindadele, tehakse ka uutest salvestustest järjest sagedamini lisaks CD-la ka ka LP versioonid.
Viimasel Müncheni Audiomessil tundus , et LP-de pakkumine ja huvi nende vastu, ületas juba CD-turu.

Miks mulle tundub, et see on siiski viimane tõmblemine enne lõppu?
Suvaline inimene ei osta endale enam iial vinüülimängijat ja ei hakka LP'sid kuulama. Õhuke audiofiilide turg ei toida neid idealistlike ettevõtjaid ära, ning varsti läheb tuhin mööda.
Muusikasalvestused, kui niisugused, ei maksa enam midagi. Kõik on netist tasuta allalaaditav ja tavalisele inimesele sellest piisab. Igaüks ei tahagi "muusikat käega katsuda".

Mis puutub muusika masterdamisega tuksi keeramisse, siis alati pole see nii. Esiteks keegi meist ei tea, kuidas kõlavad tõelised master lindid, millest on need "klassikalised" plaadid välja antud. Vahest on uued remasterid siiski tõele lähemal?
Ise olen viimasel ajal mitme sellise plaadiga kokku puutunud. Kõigepealt on kuulatud mingit värsket remasterit ja asjal pole vigagi. Siis olen mõelnud, et pöördun nö "juurte" juurde ja ostnud vana originaal vinüülplaadi, ning asi on hetkega väga nutune.
Hästi ja vastutustundlikult tehtud remaster on kindlalt vanast vinüülist parem. Iseasi, kas see on enam sama muusika?

[scanspeak]

Vs: Audiost nii ja naa...

Suvaline ei osta kunagi endale LP mängijat, pigem ostab ta selle, mida parasjagu "popp ja noortepärane"

Alati on olnud ja ka jääb mingi teatud protsent audiofiiile. Suurema osa neist moodustavad inimesed pealpool 40-ndat, ehk seega selline kiht, kes on juba kuhugile jõudnud ja teavad täpselt mida nad tahavad ning neil on piisavalt vahendeid, et seda enda jaoks hankida. Eks mingi hulk jääb ka eputajaid (et mida kallim komplekt, seda uhkem, kuigi ise võibolla ei suuda vahet eristadagi), kuid need on eriti tänuväärsed kliendid:-)
Seevastu audiofiilide hulk 15-25 aastaste hulgas on eelneva grupiga võrreldes kaduväike. Selles eas tarbija jaoks on "tegijaks" just netis tasuta või tasu eest allalaaaditav, mp3, kodukino, jne. Kui aga see sama tarbija saab 20 aastat vanemaks, siis ka nende hulgast püüab teatav osa leida muusikast midagi enamt. Just midagi sellist, mida seni kuulatav ja pakutav ei suutnud anda. Ja nii käib elu ringi mööda muudkui edasi ja uus audiofiilide järelkasv tuleb vaikselt peale.
Tegelikult on ju muusikaline elamus võrrelda mistahes muu elamusega. Aga kui näiteks kunsti kogumise tradistsioonid on aastasadu ja isegi tuhandeid vanad, siis muusika esitamine stereo abil on alles suhteliselt uus nähtus. Ja vaatamat sellel, et keskmine inimene ei hakka iialgu kulutama 50 tuhandet krooni või dollarit , 500 aasta vanuse Mingi dünastia teeserviisi peale, vaid ostab supermarketist 200 krooni eest kannu ja tassid, ei ole kunstikogujatest kunagi puudust olnud ja rahad mis selles valdkonnas liiguvad, on alati olnud väga suured.

Võimalik, et LP populaarsuse kasv ei ole mitte viimane tõmblus enne surma, vaid hoopis audiofiilide reaktsioon turul juba pikemat aega toimuvale tendentsile - CD-de salvestuse kvaliteedi langus, allalaaditav muusika võidukäik, jne.
Muide LP surma hakati kuulutama juba üsna varsti pärast seda, kui CD muutus tavatarbijale kergesti kättesaadavaks aga tegelikus näitas, et taasesituskvaliteedi poolest CD siiski "saviplaadi" vastu ei saa.

Mis puutub sellesse masterdamise juttu, siis sellega ma hästi nõustuda ei saa. Võibolla et arvamuste lahkumineku üheks põhjuseks on erinev arusaamine sellest "mis on hea" aga võibolla ka midagi muud...
Igatahes enine kogemus näitab, et teatud hulk inimesi tõlgendab parema salvestusena just pisut kompressitud muusikat, sest seal on osa asju justkui "paremini kuuldavad", kuid samal ajal ei osata veel adekvaatselt hinnata kõiki muid kompressimisega kaaskäivaid nähtusi.

[sewar]

Vs: Audiost nii ja naa...

Aga MFSL? Kas pole nende toodang just see, mida nimetada "heaks masterdamiseks"?
Lisaks siia veel lingi nendele plaatidele, mida hea õnne korral on võimalik ka kohalikust internetikaubandusest hankida.

Plaat, mis mind segadusse ajas ja masterdamise üle pikemalt mõtlema pani:
Respighi - Ancient Dances and Airs for Lute.
LP versiooni näeb siin. Ja siin müüakse SACD plaati.
Vaevalt keegi veel neid võrreldud on midagi arvata oskab, aga minumeelest on SACD variant tunduvalt dünaamilisem ja emotsionaalsema kõlaga.
Originaal LP versioon on rohkem kompressitud.

[scanspeak]

Vs: Audiost nii ja naa...

MFSL - Esimesed kaks kes kohe silma hakkasid - Aimee Mann ja Alison Krauss - on mõlemad kunagised suured lemmikud, kellest esimest olen ka oma silmaga elusast peast näinud ja kuulnud, kuid kelle plaadid on üsna kompressitud ja enamansti viletsa soundiga.
Patricia Barber "Blue Cafe" seevastu on huvitav fenomeen ja kuulub isikliku testimaterjali kullafondi.
Ryan Adams veel üks kunagine lemmik, kuid kõik plaadid kahjuks suuremal või vähemal määral kompressitud.
Võibolla eksin, kuid mulle tundub, et teema hakkab vaikselt laiali valguma. Kui esialgu käis jutt headest salvestustest, siis nüüd on tasapisi hakkanud sisse imbuma - heade salvestuste sildi all - selline nähtus nagu "head(söödavad) Remasterdused".
Kuid need on siiski kaks erinevat aja mis tuleks omavahel lahus hoida ja mitte segamini ajada!
Muide mis puutub LP-sse, siis siin on veel üks koht kus on kergesti võimalik libastuda. Nimelt nii nagu CD mängijal ja CD mängijal on suur vahe, nii on LP mängija puhul asi veelgi keerulisem. Transport, "Helipea", Eelvõimendi, jne., see kõik mängib väga suurt rolli ja kui LP komplekt ei küüni sama heale tasemele kui CD või SACD mängija, siis paratamatult ei võrrelda enam mitte salvestuste kvaliteeti vaid CD ja LP omavahelist kvaliteedi erinevust

[VT-25]

Vs: Audiost nii ja naa...

Viuh,

Rolling Stone & The Death of High Fidelity: http://www.rollingstone.com/news/sto..._high_fidelity

Ning jah, nagu siin ka juba mainitud, ei pruugi ka suur "Audiophool approved" kiri tähendada, et salvestis realistlikult kõlaks, kuigi ehk hoopis teistel põhjustel. Mina isiklikult ei kuulu ultramoodsa high-end soundi kummardajate hulka.

[walwal]

Vs: Audiost nii ja naa...

Kui siin vahepeal kippus jutt remasterduste peale minema, noh sellest pole ka midagi. Ma ju ise panin sellise laialivalguva teema pealkirja.sihilikult.Kuigi jah, ise ka pidasin silmas ruhkem häid salvestusi. Remasterdustest võik kohe eraldi teema teha.
Muidu siin on veel märkimata jäänud selline firma nagu Audioquest Records. Vahest võib naljapärast toksida ka ebayse. Tänane tulemus:
http://search.ebay.de/audiophile_Aud...eQQsacatZ10614
ja samast kohast ka selline tulemus
http://cgi.ebay.de/Jazz-at-the-Pawns...QQcmdZViewItem
iseendast polegi juu halb. Ja mis puutub salvestustesse, siis sinna me pole ka veel jõudnud. Jutt esialgu alles erinevatest firmadest.