Digi audiofiil?

[OSX]

Vs: Digi audiofiil?

Stabiilne akutoide, kontrollitud keskkond erinevalt arvutist, stabiilne signaaliallikas (sisemine mälu) - on eeldused heale helile. Või tundub väga jabur?

Vastupidi, eeldused on head. Kuid...kantaval multifunktsionaalil on üks eelistus komponentide valikul - võimalikult madal voolutarve suht esmasel kohal. Kas see aga haakub kvaliteediga...

Kui homme aega saan siis katsetan lapse mp3 mängijaga - mõõdan ja kuulan.

[OSX]

Vs: Digi audiofiil?

Viskasin siis lapse mängija juhtmete külge...
ASK on suht karvane, kuid jookseb kenasti kõrgete osas üles välja (testsignaal 256kbps 44.1kHz 0Hz-22kHz), suurim probleem tundub olema ebastabiilne kell - muusika kuulamisel ei paista välja kuid sweep paljastas kohatise tuikumise, kuid sagedustel alla 150Hz ei suutnud õieti miskit mõistlikku heli tekitada sweebiga. Muusikaga ei paista välja, lõigatud ka kusjuures ei ole, heli lihtsalt kõigub ligi 10db ulatuses ja on hakitud Nagu loeks vigast plaati). Kõige mõistlikum sagedusvahemik oli 150Hz -2kHz, üle selle nivoo kasvab ja hakkab rohkem kõikuma.

Kuulamise kohalt... relatiivselt kuiv kuid mitte pingpongi meenutav heli, mingi stereopanoraam siiski esitub, heli on kahjuks siiski kihisevapoolne. See asjandus pikemalt ei kannata kuulata, asjaks on mingi 1Gb MP3Man (lapsele kingitud - ise sellist ei ostaks ).
Tahaks loota et kordades kallimad telefonid oleksid parema sooritusega, kahjuks pole ühtki sellist hetkel läheduses.

[marley]

Vs: Digi audiofiil?

mul oli eelmise SonyEricssoni walkman-telefoniga korralik rca stereojuhe
kaasas, katsetasin ka korra oma põhilise lampvõimu taga. mp3 320,
mängis päris hästi mp3-e kohta. subjektiivselt paremini, kui mp3 oskustega cd-mängija.

asi, mis minul pakkimata cd-d ja mp3-e peamiselt heliliselt eristab, on
teatud lamedus ja ruumipuudus helis ning "kliinilisus" selles mõttes, et mikrohelid nagu puuduksid. st basstrummi pedaali kiuksu veel ehk kuuleb, aga teiste trummide kaasavibreerimist mitte.

telefonil tundus taust veidi "tumedam" ja heli ruumilisem.
aga see võis osaliselt olla tingitud ka sellest, et cd-mängija mehhaanikat
oli kuulda, mp3-dega ja mõnede pressitud plaatidega suristab päris kõvasti.

kui telefonil laadimiskivi kooles, mõtlesingi vahepeal miski mp3-boomboxi
sellega kokku aretada. paraku oli operaator nii lahke, et vahetas alla
2-aastase telefoni uue mudeli vastu välja ja maksis 2 k hinnavahet mulle
peale. imesid juhtub...

[ats]

Vs: Digi audiofiil?

Skeptikutele võib veel niipalju öelda, et heli "sügavus" pole demoagoogiline müüt. Kõige drastilisemalt andis see tunda, siis kui ma tegin värskelt miksitud loo PCM 16/44,1 MP3-ks (320kbps). Reetjaks sai reverb. Algul kosmoseavarust meenutav ruumiline heli oli surutud kokku nagu väiksesse ruumi. Üldpildil polnud vigagi, aga õhulisus oli kadunud. Millega seletada nähtust? Kas reverb omab mingeid parameetreid, mida MP3-e converterid lihtsalt ei suuda näha, või on tegemist paratamatusega, et reverbi polegi võimalik MP3-e suruda?

http://groove.planet.ee/katse

[OSX]

Vs: Digi audiofiil?

Mp3 puhul olen märganud et enim levinud Lame enkoodriga pole eriti lihtne valget müra pakkida. Ilmselt on nii valgel müral kui reverbil sarnaseid omadusi mida siis enkooder ei pakigi või pakib halvasti. Psühhoakustiline algoritm on see mis kirjeldab kuidas pakkida tuleb ning ilmselt selle looja ei näinud vajadust sellist sorti signaale pakkida.
Tasub proovida teisi enkoodreid. Mina hoian meelega oma vanas MCEs iTunes 4.9 versiooni, see ei lõika midagi ära ning ka mürad pakib nagu peab. Iseasi palju ma teda üldse kasutan...

[marley]

Vs: Digi audiofiil?

analoogne asi toimub müraga/mürata pildi pakkimisel nt .jpeg formaati:
gaussian bluri 10% ja kvaliteetsemas seades failisuuruste vahe kohe
kümnekordne.

paraku mp3 vist ei lähe nii palju suuremaks, kui müra sees...

[ergo]

Vs: Digi audiofiil?

Millega seletada nähtust? Kas reverb omab mingeid parameetreid, mida MP3-e converterid lihtsalt ei suuda näha, või on tegemist paratamatusega, et reverbi polegi võimalik MP3-e suruda?

Pakuks välja et sul kas ei olnud valida või siis ei tulnud sa selle peale, et keelata ära "joint stereo". See "joint.." tähendab seda et koodek pakib kõrgemate sageduste info mono-sse kokku. Kahjuks ongi just kõrgete sageduste stereo äärmiselt oliline selleks et ruumilisus, reverb jne alles jääks.

Ergo

[ats]

Vs: Digi audiofiil?

Joint oli kohe kindlasti maas.

[tehnofriik]

Vs: Digi audiofiil?

Tegelikult tasub joint stereo sees hoida - körged sagedused pakitakse joint stereos monoks vaid madalate bitisageduste juures (intensity stereo meetod). Körgemate bitisageduste juures on protsess teine - mid/side stereo; vörreldakse kanaleid ja kodeerimisel ühte kanalisse talletatakse kanalite vaheline erinevus [(L-R)/2], teise kanalisse kanalite keskmine[(L+R)/2]. Sama meetodit kasutab ka FLAC. Lähemalt siit.

[suur13]

Vs: Digi audiofiil?

Millegipärast kardavad "vanakoolimehed" low-pass'i ja joint-stereo't nagu tuld.

Eks need kartused ulatuvad sinna eelmisesse sajandisse ja mõnedesse killer sample'desse, mille need kaks switchi tõesti vahest tappa võivad.

Väidetavalt on siiski 99% juhtudest neist featuurdest pikalt (eriti reaalse muusika, mitte otsitud sample'te puhul) rohkem kasu kui kahju. Selle järelduseni on jõudnud ka kõik koodekite-arendajad ja üsna kriitilised testijad üle ilma.

Varem peeti VBR-i ka saatanast olevaks. Nüüd on vähemalt see müüt surema hakanud...

[martinj]

Vs: Digi audiofiil?

Loen seda bittide poolekssaagimise teemat , panin oma 25 aastat tagasi (ise) lindistatud kasseti mängima.
Lint kortsus, nagu oleks sterolindistus, moonutus vähemalt 10% aga mis peamine, mälestused ja meenutused, kuidas ma seda lindistasin jms.Mõnus kuulata.

Lisaks mõned omapoolsed kommentaarid.

1. Audiofiilid võivad suust välja ajada ükskõik mida loomutruudusest, naturaalsusest jms analoogist ja digist. Tegelikult on maailmas ainult üks inimene, kes teab, kuidas mingi lugu peab kõlama - see on see, kes helipuldi taga ja just täpselt sellise tehnikaga , nagu tal kokkumiksmise ajal on.
Raske on aru saada nendest, kes otsivad midagi sealt, kus seda pole. Teema vaieldav aga maalikunstiga sama moodi. Sodib mu laps midagi kokku - kritseldus. Teeb samaväärse mingi karikaturist ja kohe loetakse tagamõtteid ja detaile.
2. Suures osas on helikvaliteet kinni kuulaja tahtmises ja uhkuses - No on kallim süsteem, järelikult kõlab paremini.
3. Kui isekirjutatud CD-l on dünaamika ja ruumilisus paigast ära, on see vahepeal olnud wma või mp3 formaadis.
4. Join stereo ei ole midagi muud, kui vaadeldakse eraldi summa (mono) ja vahe(ruumi) signaali. Kuna oma loomuses on inimese suunataju halvem, võib seda pakkimisel rohkem "retsida". Muide, ka FM stereo toimib sarnaselt. Ja kui arvate, et kõrgetel sagedustel ka seal hea eraldatus on, siis see nii ei ole.
5. Analoogsalvestuskandjad (vinüül ja eriti lint) on suurepärased "vigade parandjad" . Nimelt uputavad need "ülejäägid" loomulikku kahinasse. Digipakkimisel raiutakse aga julmalt maha. Lisaks käivad kõiksugu moonutused asja juurde.

Kõigest isiklikud arvamused

mina kuulun sinna valdkonda

Mulle tundub et mõned kuulavad tõesti hoopis mõistusega - see on välja tulnud kui olen vestelnud inimestega kes kuulavad muusikat suht rahumeeli paljude mõistes "tagasihoidlike" süsteemidega, valdavalt on need inimesed olnud ka muusikategemise või -loomisega seotud. Nad kuulavad meloodiat, noote, laulusõnumit ja muud helikeelega seotud asju, nad ei pea eriti oluliseks et sagedusala on piiratud, paigutus ruumis on ebatäpne, salvestis on madala kvaliteediga jne. Kujutlusvõime lisab ilmselt vajaliku "signaali protsessingu" ja kõik on ok.

Aga see ei välista seda, et ma kvaliteetsest helist lugu ei peaks.
Et seda nautida, peab olema tehnika ( midagi on), pühendumist (leiab) aega (ei ole, ei saa ka pühenduda), kuulamisruumi, häid naabreid (hulluks olete läinud) ja sobivat õhkkonda ja mõistvaid sugulasi (nalja teete !)
Hetkel aktiivses kasutuses Audiophile USB, Technics HT700 ja Philips SBC HP840 klapid. Kassettmakid Orbita 121 ja Sony tck 361. Modimist ja taastamist ootab linttraktor Jupiter 203.

[scanspeak]

Vs: Digi audiofiil?

Lisaks mõned omapoolsed kommentaarid.

1. Audiofiilid võivad suust välja ajada ükskõik mida loomutruudusest, naturaalsusest jms analoogist ja digist. Tegelikult on maailmas ainult üks inimene, kes teab, kuidas mingi lugu peab kõlama - see on see, kes helipuldi taga ja just täpselt sellise tehnikaga , nagu tal kokkumiksmise ajal on.
Raske on aru saada nendest, kes otsivad midagi sealt, kus seda pole. Teema vaieldav aga maalikunstiga sama moodi. Sodib mu laps midagi kokku - kritseldus. Teeb samaväärse mingi karikaturist ja kohe loetakse tagamõtteid ja detaile.
2. Suures osas on helikvaliteet kinni kuulaja tahtmises ja uhkuses - No on kallim süsteem, järelikult kõlab paremini.
3. Kui isekirjutatud CD-l on dünaamika ja ruumilisus paigast ära, on see vahepeal olnud wma või mp3 formaadis.

Mõnede seisukohtadega ei saa kuidagi nõustuda:

1.On väga raske seletada mis on loomutruudus ja naturaalsus, neile, kes seda ise kogenud pole, samamoodi nagu seletada värvipimedale erinevaid värve ja varjundeid.
See kogemus ja tunnetus tuleb ise läbi kogeda ja pärast seda kaob vajadus selle üle pead murda või kellegile midagi tõestada.
Mis puutub sellesse, kes on helipuldi taga ja plaati kokku miksib, siis enamikel juhtudest on tal kas keskpärane või kehvapoolne arusaamine sellest mis on loomutruudus ja naturaalsus. Ja kui ta ei tea mis see on, või ta mingil põhjusel ei taotlegi seda(neid võimalike põhjusi on palju), siis pole sellistelt salvestustelt mõttet ka neid asju otsida. Ja usun et ei liialda, kui ütlen, et 90% kõigist salvestustest kuuluvad just sinna kategooriasse. Selle kaks peamist põhjust on ebakompetentsed helitehnikud(kes suudavad halvemal juhul ka hea materjali ära rikkuda) ja „ebakompetentne” kuulaja, kes nagunii vahet ei tee(ja kuna need moodustavad suurima sihtgrupi, siis pole ka põhjust igal plaadis hi-endi taga ajada) Ülejäänud 10% pealt võib neid asju leida aga sedagi vaid tehnikaga, mis seda esitada suudab. Audiofiilina kaldub minu huvi ja tähelepanu just eelkõige nende 10% suunas.

2.Tahtmise ja uhkusega on siin vähe pistmist, kuigi jah on ka neid, kes soetavad endale tillipikenduseks kalli süsteemi(mis pahatihti isegi korralikult kokku ei kõla) ja arvavad, et see ongi hea helikvaliteet. Kuid selle põhjal ei tasuks veel üldistada, sest on ka neid, kes teavad täpselt, millist helikvaliteeti nad otsivad ja ootavad ja kuidas seda saavutada ja selleks pole alati hirmkalleid asju vaja(kuigi viimastega on mõnevõrra lihtsam soovitavat lõppeesmärki saavutada)

3.Isekirjutadtud CD-l läheb võrreldes originaaliga ühtteist paigast ära(eelkõige ruumilisus ja õhk) ka siis, kui ta pole vahepeal mingisse muus formaadis olnud. Aga erinevuse ärakuulmiseks on vaja jälle kahte asja. Esiteks tehnikat mis suudab selle erinevuse välja tuua ja teiseks kuulamisoskust ja kogemusi, ilma milleta võib see erinevus kahe silma vahele jääda.

[marley]

Vs: Digi audiofiil?

1. hea salvestus võib sündida, kui kokku juhtuvad head muusikud,
hea helitehnik ja hea produtsent. peale helitehniku on alati ka muusikutel
ja produtsentidel sõna sekka öelda, mis kuidagi kõlama peaks.

2. audiofiilia on nakkushaigus, mille kulg on ettearvamatu...
sest nakatuda võib ka kuulmispuudega inimene (-;

edit: 1. punktile täienduseks, et see kolmik muusik-helitehnik-produtsent
arvestab ideaalis ka salvestusmeediumiga, selle puuduste ja eripäradega.
sel juhul saab ka suht kehva tehnikaga suurepärast lindistust teha.

[tehnofriik]

Vs: Digi audiofiil?

Mis puutub sellesse, kes on helipuldi taga ja plaati kokku miksib, siis enamikel juhtudest on tal kas keskpärane või kehvapoolne arusaamine sellest mis on loomutruudus ja naturaalsus.

Ei nöustu. Miksi ja masterduse insenerid teavad reeglina väga hästi, mis on naturaalne heli, kuulevad nad ju iga päev kuidas pillid ja vokaal tegelikult kölavad. Master-lindid ja failid on "naturaalsema" heliga kui 99% löpptarbijale jöudvatest plaatidest ning stuudio peamonitorid sirgema sageduskaraga kui 95% hifi kölaritest. Probleemiks on "ülevalt" tulev käsk: "See plaat peab olema valjem kui köik eelnevad kokku, muidu ei müü!". Ja selle käsu vastu protestivad enamus insenere.

3.Isekirjutadtud CD-l läheb võrreldes originaaliga ühtteist paigast ära(eelkõige ruumilisus ja õhk) ka siis, kui ta pole vahepeal mingisse muus formaadis olnud. Aga erinevuse ärakuulmiseks on vaja jälle kahte asja. Esiteks tehnikat mis suudab selle erinevuse välja tuua ja teiseks kuulamisoskust ja kogemusi, ilma milleta võib see erinevus kahe silma vahele jääda.

BS. Bitt on bitt, üksköik mis seda bitti kannab. Kui originaal kopeeridaida bitt-bitile, millega saab hakkama iga 500.- optiline seade, ei ole vahet. Ainuke vahe vöib tulla sellest, et CD-mängija ei suuda koopiat korralikult lugeda, aga siis on tegu lihtsalt s*ta CD-mängijaga. Köige parem digi-source on üldse korraliku toiteplokiga arvuti korraliku välise helikaardiga (soovitavalt eraldi toitega).

[scanspeak]

Vs: Digi audiofiil?

Ei nöustu. Miksi ja masterduse insenerid teavad reeglina väga hästi, mis on naturaalne heli, kuulevad nad ju iga päev kuidas pillid ja vokaal tegelikult kölavad. Master-lindid ja failid on "naturaalsema" heliga kui 99% löpptarbijale jöudvatest plaatidest ning stuudio peamonitorid sirgema sageduskaraga kui 95% hifi kölaritest. Probleemiks on "ülevalt" tulev käsk: "See plaat peab olema valjem kui köik eelnevad kokku, muidu ei müü!". Ja selle käsu vastu protestivad enamus insenere.



BS. Bitt on bitt, üksköik mis seda bitti kannab. Kui originaal kopeeridaida bitt-bitile, millega saab hakkama iga 500.- optiline seade, ei ole vahet. Ainuke vahe vöib tulla sellest, et CD-mängija ei suuda koopiat korralikult lugeda, aga siis on tegu lihtsalt s*ta CD-mängijaga. Köige parem digi-source on üldse korraliku toiteplokiga arvuti korraliku välise helikaardiga (soovitavalt eraldi toitega).

Siin ei nõustu jälle mina.
Ka paljud muusikud ei tunneta tervikut. Nad teavad küll, kuidas peaks kõlama nende poolt mängitud pill aga milline peaks olema salvestus tervikuna või kuidas see VÕIKS kõlada tervik väga hea salvestuse ja heal tasemel taasesituse tulemusena, on neile sageli võõras(pealegi ise enamuse ajast laval olles seda nagunii ei kuule) .
Olen näinud küllalt trummareid, keda ei huvita helisalvestuse eriti miski, peale selle, kui hästi ja täpselt trumm kõlab(mis on muidugi ka oluline, kuid on vaid üks väike osa tervikust) või kitarriste, kes eelistavad kompressitumat salvestust, sest seal tulevad konkreetsed kitarri soolod paremini esile.
Muusikud EI OLE enamasti audiofiilid . Ja need vähesed kes on, valivad linistusstuudiot VÄGA SUURE HOOLEGA ja selliseid sobivadi stuudioid võib sõrmedel üles lugeda.

Samuti EI OLE helitehnikud enamasti audiofiilid. Nad võivad küll olla väga enesekindlad ja arvata, et nad teavad helisalvestusest KÕIKE, aga seda piiratumad nad on ja audiofiilidele pole neil sel juhul eriti midagi pakkuda.
Teisest küljest on see ju muidugi audiofiilide probleem, sest põhiosa rahvast tahab „triskust ja leiba” vaid vähesed otsivad midagi sügavamat J

Mis puutub teemasse „bit on bit ja vahet pole”, siis sel teemal on mõtetu edasi vaielda. Nagunii jääb kumbki oma arvamuse(kogemuse) juurde.
Ütlen vaid, et ma pole sellega nõus