Tere!
See on ilmselt rohkem filosoofiline küsimus aga kas need 2 sõna välistavad üksteist?
Lugedes siinse foorumi teemasid kui ka "googeldades" on audiofiilide arvamus pigem selline, et digi on kurjast ja mida rohkem seda muusika ahelas (mängija, andmekandja, eel-ja lõppvõim, juhtmed jms sh kuidas see originaalis on salvestatud jne) on seda vähem on tegemist "kvaliteediga". Kas tõesti saab "kvaliteeti" ainult vinüüli, lampvõimu ja lairibakõlaritega (sh Onken jms).
Sellest on muidu siin foorumis palju kirjutatud (nagu ka mujal) - rääkides füüsikaseadustest, erinevatest mõõtmistest, pimetestidest jne. Kuid reaalselt on high fidelity ehk hi-fi ju võimalik loomutruu taasesitus, st vahet ju pole mis viisil?
Kui lindistada näiteks linnulaulu ning salvestada see võimalikult varajases etapis: wav, lossless flac formaati vs cd vs lint vs vinüül vs x, siis peaks ju saama vahet teha lõpuks kus kivi all vähid peidus on?
Ma ei räägi siin x ajastu muusikast, ma olen nõus, et 60-ndate muusika ilmselt kõlab selle ajastu seadmetega kõige paremini. Aga kui tänapäeval salvestada näiteks Bergeni Filharmoonia Orkestestrit tänapäevaste seadmetega ja salvestust ka kuulata tänapäevaste seadmetega kas siis tõesti "kaob" midagi ära?
Ma mainin kohe ära ka, et minul ei ole 50-60 aastast kogemust elektroonika (sh audio) alal nagu mõnel siin, ei ole ka osav võimuehitaja, kuid arvan, et selleks, et tunda ära head autot ei pea oleme ilmtingimata sõitnud autoga 50 aastat (äkki piisab vähemast?) ja ei pea olema kokku-lahti lammutanud 5 automootorit jne. Tegelikult ei pea ka kõike enda peal järele proovima, saab õppida ka teiste kogemustest. Tean ka seda, et mõne inimese jaoks jääb diiselmootoriga auto igaveseks traktoriks (kuhu tema sisse ei istu), Ameerika (muskel) auto õigeks "sportautoks" ning Jaapani autod igavesti "riisikateks" mille koostematerjal on ebakvaliteetne ning sobib ainult siis kui silmad pilus ning lemmiksöök riis.
Oeh, küll sai pikk jutt, aga mis teie arvate?
See on ilmselt rohkem filosoofiline küsimus aga kas need 2 sõna välistavad üksteist?
Lugedes siinse foorumi teemasid kui ka "googeldades" on audiofiilide arvamus pigem selline, et digi on kurjast ja mida rohkem seda muusika ahelas (mängija, andmekandja, eel-ja lõppvõim, juhtmed jms sh kuidas see originaalis on salvestatud jne) on seda vähem on tegemist "kvaliteediga". Kas tõesti saab "kvaliteeti" ainult vinüüli, lampvõimu ja lairibakõlaritega (sh Onken jms).
Sellest on muidu siin foorumis palju kirjutatud (nagu ka mujal) - rääkides füüsikaseadustest, erinevatest mõõtmistest, pimetestidest jne. Kuid reaalselt on high fidelity ehk hi-fi ju võimalik loomutruu taasesitus, st vahet ju pole mis viisil?
Kui lindistada näiteks linnulaulu ning salvestada see võimalikult varajases etapis: wav, lossless flac formaati vs cd vs lint vs vinüül vs x, siis peaks ju saama vahet teha lõpuks kus kivi all vähid peidus on?
Ma ei räägi siin x ajastu muusikast, ma olen nõus, et 60-ndate muusika ilmselt kõlab selle ajastu seadmetega kõige paremini. Aga kui tänapäeval salvestada näiteks Bergeni Filharmoonia Orkestestrit tänapäevaste seadmetega ja salvestust ka kuulata tänapäevaste seadmetega kas siis tõesti "kaob" midagi ära?
Ma mainin kohe ära ka, et minul ei ole 50-60 aastast kogemust elektroonika (sh audio) alal nagu mõnel siin, ei ole ka osav võimuehitaja, kuid arvan, et selleks, et tunda ära head autot ei pea oleme ilmtingimata sõitnud autoga 50 aastat (äkki piisab vähemast?) ja ei pea olema kokku-lahti lammutanud 5 automootorit jne. Tegelikult ei pea ka kõike enda peal järele proovima, saab õppida ka teiste kogemustest. Tean ka seda, et mõne inimese jaoks jääb diiselmootoriga auto igaveseks traktoriks (kuhu tema sisse ei istu), Ameerika (muskel) auto õigeks "sportautoks" ning Jaapani autod igavesti "riisikateks" mille koostematerjal on ebakvaliteetne ning sobib ainult siis kui silmad pilus ning lemmiksöök riis.
Oeh, küll sai pikk jutt, aga mis teie arvate?
Comment