Vs: Digi audiofiil?
Loomulikkus on ju kvaliteedi üks osa. Kuidas seda nii vastandada saaks? Kui rääkida elektrooniliste muusikastiilide nüanssidest siis just naturaalne kõlar toob need ehedalt välja, nagu ka klaveri või acapella vokaali puhul.
Vanad salvestised omavad ju samamoodi erinevaid kõlanüansse mida on vaja esitada, kuidas või miks neid peaks "vähendatud resolutsiooniga" esitama?
Tõsi võib olla see et teatud spetsiifiliste "puudustega" kõlar/süsteem ei pruugi esitada analoogkandja teatud iseäralikke kõlanüansse (väga madalale mängides muutuvad häirivaks vinüülide rumble- mürad, nagu ka väga kõrgete esitamisega esituvad ka vinüüli moonutused ülemises otsas, tolmukrabin võib olla liiga pealetükkiv, tuunerite piloottoon 19kHz võib läbi kosta jms). selline kõlar toimib omamoodi filtrina - kuid selliseid "harjumuspärased" nüansid lihtsalt puuduvad digisalvestisel, nende puudumist aga tõlgendatakse tihti kui ebapiisavat kvalteeti.
Tean seda omast käest, vene FM vastuvõtule omast sahinat otsisin alatedlikult taga kui hakkas üleminek lääne FM ile... kuid, inimene harjub, adapteerub.
Rockmuusika või sünfooniline ei ole küll kaotanud oma ehedust seoses digiolekuga. Vastupidi, suurenenud dünaamikaulatus võimaldab ka rockmuusikas väga häid kõlakujundeid. Jap. distortion klipib vähem - ehk siis täpselt niipalju kui efektiblokk tegelikult klipib - see aga on ju + naturaalsuse poole.
Ütleks nii - ahelas salvestis - esitusvahendid - kuulaja peab esitusvahendite mõju kõlavärvingule olema võimalikult minimaalne ja tegelikult sõltumatu sellest kas salvestis on analoog või digitaalne. Kõik mis mõeldud heliks peab esituma nii võimalikult originaallähedasena kui saab.
Edissoni vaharull. Sellel olev salvestis esitub kaasaegses süsteemis parema kvaliteediga kui omaaegse membraaniga. Siin oleks probleem selles et tolleaegsel kuulajal polnud võimalik neid salvestisi kuulata võrreldavana, meil on see võimalus, seepärast teamegi et moodsas süsteemis esituvad kõik nüansid selgemalt ja suurema sagedusulatusega kui seda membraan iial suutis. Kuulates seda vaharulli koos vana membraaniga kuulame seda nii nagu kuulis seda tolleaegne kuulaja, mitte aga nii nagu oli salvestisel tegelikult (membraan jäi alla salvestuse võimalikule kvaliteedile). Täna oleme ikka samas seisus - salvestuse võimalik tehniline tase ületab esitusüsteemi pakutava (vähemalt kõlari kohal). Kes ütlevad et 60'muusika ei kõla tänapäevase süsteemiga "õieti", neil on ühest küljest täitsa õigus. Sest tänapäeval saame vanast salvestisest kuuldavaks ka need momendid mida oma ajastu seade ei võimaldanud kuulata. Seega, naturaalsus on kasvanud ja kasvab tegelikult koos tehnilise suutlikusega, teine asi on inimeste psühholoogia ja kuulamisharjumuste muutumisega. Need kes vinüüle on harjunud kasutama - meenutage seda ootusärevust kui saite uue plaadi, panite selle pöörlema ja nõel jookseb juba vaos sahisedes, kuid muusika pole veel alanud... Kas pole see esimene sahin, faasinihete ja madala vibratsiooniga samuti nagu muusika? See kinnistub , sööbib mällu ja sellest lahti ei saa.
Ja nüüd proovime kuulata digiversiooni samast plaadist - muidugi on see kuiv, nüansivaesem jne sest meile harjumuspäraseid "mõnufaktoreid" ju selles pole enam...
Esmalt postitatud tartu pets poolt
Vanad salvestised omavad ju samamoodi erinevaid kõlanüansse mida on vaja esitada, kuidas või miks neid peaks "vähendatud resolutsiooniga" esitama?
Tõsi võib olla see et teatud spetsiifiliste "puudustega" kõlar/süsteem ei pruugi esitada analoogkandja teatud iseäralikke kõlanüansse (väga madalale mängides muutuvad häirivaks vinüülide rumble- mürad, nagu ka väga kõrgete esitamisega esituvad ka vinüüli moonutused ülemises otsas, tolmukrabin võib olla liiga pealetükkiv, tuunerite piloottoon 19kHz võib läbi kosta jms). selline kõlar toimib omamoodi filtrina - kuid selliseid "harjumuspärased" nüansid lihtsalt puuduvad digisalvestisel, nende puudumist aga tõlgendatakse tihti kui ebapiisavat kvalteeti.
Tean seda omast käest, vene FM vastuvõtule omast sahinat otsisin alatedlikult taga kui hakkas üleminek lääne FM ile... kuid, inimene harjub, adapteerub.
Rockmuusika või sünfooniline ei ole küll kaotanud oma ehedust seoses digiolekuga. Vastupidi, suurenenud dünaamikaulatus võimaldab ka rockmuusikas väga häid kõlakujundeid. Jap. distortion klipib vähem - ehk siis täpselt niipalju kui efektiblokk tegelikult klipib - see aga on ju + naturaalsuse poole.
Ütleks nii - ahelas salvestis - esitusvahendid - kuulaja peab esitusvahendite mõju kõlavärvingule olema võimalikult minimaalne ja tegelikult sõltumatu sellest kas salvestis on analoog või digitaalne. Kõik mis mõeldud heliks peab esituma nii võimalikult originaallähedasena kui saab.
Edissoni vaharull. Sellel olev salvestis esitub kaasaegses süsteemis parema kvaliteediga kui omaaegse membraaniga. Siin oleks probleem selles et tolleaegsel kuulajal polnud võimalik neid salvestisi kuulata võrreldavana, meil on see võimalus, seepärast teamegi et moodsas süsteemis esituvad kõik nüansid selgemalt ja suurema sagedusulatusega kui seda membraan iial suutis. Kuulates seda vaharulli koos vana membraaniga kuulame seda nii nagu kuulis seda tolleaegne kuulaja, mitte aga nii nagu oli salvestisel tegelikult (membraan jäi alla salvestuse võimalikule kvaliteedile). Täna oleme ikka samas seisus - salvestuse võimalik tehniline tase ületab esitusüsteemi pakutava (vähemalt kõlari kohal). Kes ütlevad et 60'muusika ei kõla tänapäevase süsteemiga "õieti", neil on ühest küljest täitsa õigus. Sest tänapäeval saame vanast salvestisest kuuldavaks ka need momendid mida oma ajastu seade ei võimaldanud kuulata. Seega, naturaalsus on kasvanud ja kasvab tegelikult koos tehnilise suutlikusega, teine asi on inimeste psühholoogia ja kuulamisharjumuste muutumisega. Need kes vinüüle on harjunud kasutama - meenutage seda ootusärevust kui saite uue plaadi, panite selle pöörlema ja nõel jookseb juba vaos sahisedes, kuid muusika pole veel alanud... Kas pole see esimene sahin, faasinihete ja madala vibratsiooniga samuti nagu muusika? See kinnistub , sööbib mällu ja sellest lahti ei saa.
Ja nüüd proovime kuulata digiversiooni samast plaadist - muidugi on see kuiv, nüansivaesem jne sest meile harjumuspäraseid "mõnufaktoreid" ju selles pole enam...
Comment