Vs: Fourier, Whittaker, Shannon ja Nyquist
A.R. - hea praktiline näide. Meil võibki olla signaal ise ükskõik millise ribalaiusega, kuid selleks, et seda signaali piiramatu täpsusega iseloomustada, peab meil olema piiramatu ribalaiusega ja lõpmatult täpse kellaga mõõtesüsteem, ehk siis midagi sellist, mida praktikas ei ole võimalik realiseerida. Praktikas on ülesande püsitusest tulenevalt piisava täpsuse saavutamiseks vaja piisava täpsusega seadmeid.
S/N teoreemis on ka ideaalne aeg - sämplite võtmise vahemik on ülemise sageduspiiriga B signaalile 1/(2B) sekundit. Vahemiku 1/(2B) täpsus on praktikas lõplik ja see ongi jitter.
EDIT: ma läksin siin ise teoreemiga vastuollu. Mõte oli selles, et suvalise ribalaiusega analoogsignaali saab mõõta suvalisel ajahetkel, vastavalt meie mõõtesüsteemi täpsusele. Iseloomustamiseks piisab S/N teoreemile vastavast mõõtmisest.
EDIT: moi, äkki on hoopis see meie vaatenurgast õige lähtekoht - http://en.wikipedia.org/wiki/Shannon–Hartley_theorem
Ikka igal pool on see sagedusriba paratamatult risti jalus.
See aga kehtib ikka, et analoogsignaali iseloomustab justnimelt see, et ta on pidev, ehk suvalisel ajahetkel ja suvalise täpsusega mõõtes saame me mingi kindla tulemuse, mis objektiivselt vastab mõõtetäpsuse piires selle signaali omadustele. Pideva signaali ajaline täpsus on seetõttu lõpmatu, võrreldes näiteks diskreetsignaaliga, mida suvalisel hetkel mõõtes ei pruugi me saada seda signaali iseloomustavat mõõtetulemust.
Mulle tundub, et meid aga huvitab just see kanali läbilaskevõime. Sellest on mujal ka räägitud (siin: http://www.diyaudio.com/forums/analo...esolution.html ), et tähtis on informatsioon ja erinevad süsteemid on erineva kanali läbilaskevõimega. Kui meil on mingi konkreetse läbilaskevõimega kanali kaudu saadud informatsioon, siis edastades seda suurema läbilaskevõimega kanali kaudu, ei lähe informatsioon kaotsi (kui müratasemete liitumist mitte arvestada).
A.R. - hea praktiline näide. Meil võibki olla signaal ise ükskõik millise ribalaiusega, kuid selleks, et seda signaali piiramatu täpsusega iseloomustada, peab meil olema piiramatu ribalaiusega ja lõpmatult täpse kellaga mõõtesüsteem, ehk siis midagi sellist, mida praktikas ei ole võimalik realiseerida. Praktikas on ülesande püsitusest tulenevalt piisava täpsuse saavutamiseks vaja piisava täpsusega seadmeid.
S/N teoreemis on ka ideaalne aeg - sämplite võtmise vahemik on ülemise sageduspiiriga B signaalile 1/(2B) sekundit. Vahemiku 1/(2B) täpsus on praktikas lõplik ja see ongi jitter.
EDIT: ma läksin siin ise teoreemiga vastuollu. Mõte oli selles, et suvalise ribalaiusega analoogsignaali saab mõõta suvalisel ajahetkel, vastavalt meie mõõtesüsteemi täpsusele. Iseloomustamiseks piisab S/N teoreemile vastavast mõõtmisest.
EDIT: moi, äkki on hoopis see meie vaatenurgast õige lähtekoht - http://en.wikipedia.org/wiki/Shannon–Hartley_theorem
Ikka igal pool on see sagedusriba paratamatult risti jalus.
See aga kehtib ikka, et analoogsignaali iseloomustab justnimelt see, et ta on pidev, ehk suvalisel ajahetkel ja suvalise täpsusega mõõtes saame me mingi kindla tulemuse, mis objektiivselt vastab mõõtetäpsuse piires selle signaali omadustele. Pideva signaali ajaline täpsus on seetõttu lõpmatu, võrreldes näiteks diskreetsignaaliga, mida suvalisel hetkel mõõtes ei pruugi me saada seda signaali iseloomustavat mõõtetulemust.
Mulle tundub, et meid aga huvitab just see kanali läbilaskevõime. Sellest on mujal ka räägitud (siin: http://www.diyaudio.com/forums/analo...esolution.html ), et tähtis on informatsioon ja erinevad süsteemid on erineva kanali läbilaskevõimega. Kui meil on mingi konkreetse läbilaskevõimega kanali kaudu saadud informatsioon, siis edastades seda suurema läbilaskevõimega kanali kaudu, ei lähe informatsioon kaotsi (kui müratasemete liitumist mitte arvestada).
Comment