Vanakooli vinüülimängija kvaliteet; algajatele

[TeeTL]

Olen seni kokku puutunud peamiselt väga vanade robustsete enne 1975a vene plaadimasinatega, mida rahumeeli ka plaadilõikuriteks võib nimetada. Nendest pole midagi rääkida, kauamängivate plaatide praktiliseks kuulamiseks ei kõlba ükski.

Nüüd sattus remontimiseks kätte seitsmekümnendate alguse inglise pill Wharfedale Linton. Mida müüja olevat iseloomustanud kui kvaliteetset aparaati ja ka hind polnud odav.
Pealtnäha üsna meeldiv ja soliidne, aga seest leidsin logiseva ja kõvaks tõmbunud friktsioonrullikuga ülekande, üsna samasuguse kui vene kõige haledama kolmanda klassi plaadika sees.



Friktsioonrulli ei saa imho kvaliteetseks konstruktsiooniks pidada ka siis, kui see on heas korras. Vaherullik ülekandes on võõrkeha, mis paratamatult lisab müra, detonatsiooni, läbilibisemist, olgu need kuitahes väiksed. Ja pole ka töökindel ega praktiline, 40 aastat vanale rullikule sobivat asendust on raskem leida kui rihmadele.

Kas saab välja joonistada mõned üldised näitajad - mille järgi siis ära tunda kvaliteetset vanakooli aparaati, milline peaks olema käpa mehhanism ja veomehhanism? Kas küsimus on üldises konstruktsioonis või üksikute detailide kvaliteedis ?

Antud juhul leidsin kõvaks muutunud rullikule sellise lahenduse, et tegin välisservale soone sisse, ja tõmbasin sinna väikse rihma ümber (vabandust, pilt sai udune, kui jõuan teen ümber).

[kalju]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Ehk oled isegi leidnud, aga juba toona tegeleti "siltide kleepimisega". Nimetatud riist on ehk enam tuntud kui BSR P128 http://www.grammofonmuseum.no/Record...R/bsr_P128.htm

[TeeTL]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Ilmselgelt on tegemist väga tavalise ja keskmise plaadimasinaga.
Mis ei ole mitte põrmugi parem näiteks poolakate Unitra G600-st ja selle baasil vene Vega'dest
Aga inimesed ei taha "oma aja äraelanud vene rämpsu", ja ostavad lääne vanakooli tehnika, sest on kusagilt kuulnud et vintage on hea, ja müüjad kiidavad takka.

Küsimus siin jääb üles pigem sinnakanti, et miks üks rullik on parem kui teine?
Ka mõnedel äraproovitud kvaliteetplaadikatel on ülekandes rullik (idle wheel), näiteks thorens TD-124'l ja lausa kultuslikul garrard 301'l.
Seal on vahe märgatav küll ka taldriku massis, aga miks mitte siis kohe juba ilma rullikuta raske taldrikuga masin välja vaadata...

[Sully]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Minu kogemusest Garrard 401 (301) tuunimisel on probleemseks kohaks mitte friktsioonrulliku kummi probleem, vaid hoopis selle laager, ehk pronkspuks. Viimane on ehitatud nii, et seal pole võimalust õli säilitamiseks ja ainsaks lahenduseks on stabiilselt õlipotiga seda niisutamas käia.
Sellised puksid on enamasti tehtud poorsest pronksist, mida peaks saama keetes immutada määrdega, aga praktikas on see pisut probleemne.
Samas kui kummirihmade elastsust taastatakse keetmise ja seejärel jahutamisega, ei ole ma raatsinud enda rullikut veel õlis keeta.

Teiseks oluliseks müra tekkimise kohaks on plaaditaldriku laager, mis enamikel väga primitiivselt lahendatud. Paljudel kaasaegsematel on laagriks teflonseib, mis pole tihtipeale korralikult õlitatav, sest võlli korpuse põhjas on tuulutusaugud, mida mööda õli sellest laagrist lahkub - mõttetu!
Garrardil on poorsest pronksist ümar laager, mis aga kahjuks 40a lamedaks kulunud. Kaasaegsemad vahetuslaagrid on keraamiliset materjalist ja maksavad ülikallist hinda.
Ülihea vahend igasuguste mürade leidmisel on arsti varustusest tuntud fonendoskoop.

Unitra ja selle baasil ehitatud Nõukogude aegset tehnikat näppides ning selle kohta infot ammutades vene saitidelt, on selle miinuseks toodud kehvapoolsed veomootorid, mis on oma ehituselt juba selliselt et midagi head sealt loota pole, samas ülekanne on "kiidetud" rihmaga.

Estonia vinüülikas on otseveoga - ajam tundub päris asjalik, aga hakkad käppa häälestama võid kiruda kogu selle konstrui väljamõtlejat ja loobuda selle sättimise, sest käpa pikkus on ebamäärane ja ei allu 9" käppade reguleerimisjuhenditele.

Teoreeteiliselt on kompaktmängija parim lahendus ilmselt otsevedu, mille negatiivseks küljeks elektroonika suremine ja selle toitest lähtuvad mürad.

Lõpuks probleemide ja mängijate sisusse süübides jõuame sinna kohta, et ideaalset mängijat pole ja seetõttu tuleb võtta igalt ühelt see komponent mis on hea ja töökindel. Asi lõppeb sellega et ostame endale 40 aasta vanused hiend stuudiotehnikas õigustanud plaadimängijate komponendid - ajamid, käpad ja ehitame endale ise "õiged" mängijad.
Hinnaklassi 50-150€ pole algajal vahet milline mängija võtta, nagunii tuleb kalkuleerida hinda: visuaalne väljanägemine vs. tehniline külg. Paratamatult tuleb tõdeda et selles hinnaklassis ideaalseid asju pole.

[wigo]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Kuidas siis nii-enda XANTIPPA SETTLER TURTABLE R-70 ka ca 30 aastat vana aga väga vähese müraga-ainult ootab paremat helipead-praegult seal JELCO D-aga otsin juba aktiivselt midagi paremat.

[TeeTL]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Sully, tänud põhjaliku selgituse eest.
Pikema aja peale oleksin ilmselt ka ise selliste järeldusteni jõudnud, et taseme määrab siiski konkreetne tehniline lahendus mingile sõlmele.

Rulliku taastamine/asendamine/parendamine on tegelikult peaaegu lihtne - vaja ainult tuttavat treialit, kes teeks rullikule uue aluse, vajadusel siis kasvõi koos laagripesaga.
Siin internetist leitud näide lihtsatest vene rullikutest, mille juures kasutati odavaid vene kummitihendeid kusagilt autovaruosadest.

Proovisin sama lahendust ka ise, ja leidsin, et lisaks omatehtud alusele - trelli otsas "ületreitud" vana kummirull - on probleemiks ka pinnadefektidega kummitihendid. Nüüd tellisin laagritega kauplevast firmast uusi rõngastihendeid, ja vähemalt näidise alusel peaks kvaliteet olema parem. Tuttavat treialit kahjuks pole.

[redart]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Estonia vinüülikas on otseveoga - ajam tundub päris asjalik, aga hakkad käppa häälestama võid kiruda kogu selle konstrui väljamõtlejat ja loobuda selle sättimise, sest käpa pikkus on ebamäärane ja ei allu 9" käppade reguleerimisjuhenditele.

Hm, milline on spetsiifiline 9 tolliste reguleerimisjuhend? Mõttes, et mis seal on teisiti kui pikemate varte puhul? Need juhendid, mida mina näinud olen, ei ole pikkusele limiite seadnud. Tekkis kahtlus, et äkki ma olen midagi olulist maha maganud

[Sully]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Eks ma väljendasin ennast pisut segaselt. Reguleerimisjuhendi all pidasin silmas "Cartridge Alignment Protractors"
Tavaliselt on ju käpad jaotatud kahte standardpikkusesse 9" ja 12" viimased on eriti hinnalised.
Endal ühtegi Estonia ep010 plaadikat käepärast pole, aga selle disainivigadest olulisemad on:
*käpa pikkus on vähem kui 9" - vajab omal aretada õiget pea nurga asendihäälestuse joonist
*helipea ülekate (overhang) tsentri suhtes puudub, sest käpa asukoht korpusel on vale.
Tekib kahtlus et keegi disainer on käpa mingil põhjusel lühema teinud kui tavaliselt tehakse.
Kui kellelgi on selle kohta lisainffi võib seda meiega jagada.

[redart]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Asi selge, mida sa silmas pidasid. Mul üks estonia risu küll vedeleb, kuna aegajalt mängin mõttega sealt mootor rotti panna, kui vaba aeg tekib. Tõsi, sellega on ka probleeme, kuna tegelikult oleks vaja uus, loksuvaba laager lasta treida, aga tuttavat treialit mul pole. Sama häda vaevab tervet idabloki tehnikat - töötlemistäpsus ja tolerantsid on kohutavad, materjalides ja konstruktsioonis on kompromissid kuna kasutada tuli seda mida saada oli. On täiesti hämmastav, kui palju täpsemalt on koostatud ntx samast ajajärgust pärit duali odav CS1256, mida ma just elustasin.
Estonia käpp päris tsentrini ei paindu ja sirklimaagiat ka ei viitsinud tegema hakata, aga silma järgi hinnates paistab overhang olema väga väike kuni kergelt negatiivne.
Käpa pikkuse põhjuse kohta võib oletada, et äkki muidu ei mahtunud see silma kandev abikäpp korpusesse ära?

[TeeTL]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Wharfedale sai nüüd enamvähem toimiva rulliku. Uued "välismaa" kummirõngad olid tõesti siledamad ja paremad kui autopoest toodud vene omad, lisaks sai ka mõõt täpsem.

[Sully]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Pildi järgi kena tulemus ja kui toimib, siis on kõik ju super.
Mis "tuttavatesse treialitesse" puutub, siis need tuleb omale otsida. Kaasaegsete tööriistadega meestel on ligipääs ka vajalikule laagripronksile. Täpsus töötlemisel on pigem liiga suur, mille tulemusel tuleb lasta laagrit pikka aega sisse töötada. Lõpptulemus saab aga hea.
Hind on siiski kriitiline nõukogude aegse tehnika taastamiseks, taskukohasem see pigem siiski alternatiiviks korraliku plaadika remondiks vajaliku toote ostmisele ebay'st.

[J_K]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Muuseas,kummirullikuid isegi taastatakse teenusena.Mõne kallima seadme korrastamisel tasub isegi ära.

http://www.svalander.se/shoppen/reservdelar

[Sully]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Tänu ühele müügilingile, leidsin selle Estonia EP-010 prototüübi ka ülesse. Paistab et välismaa insenerid on selle ikka korraliku teinud.
Vaata võrdluseks tehnilisi andmeid, siin on "overhang" ilusti ära toodud - 11mm ja käpa effektiivne pikkus 210mm. Küsimus, kuhu kadus Estonia plaadika käpal puuduv 1cm?

[redart]

Vs: vanakooli vinüülimängija kvaliteet, algajatele

Üks oletus on veel, et ehk läks kättesaadavate materjalidega käpa dünaamiline mass liiga suureks ja ei saadud träkkima. Niigi jälgib see käpp vagu üsna halvasti. Just kuulasin ühte päris mitme korraliku krõpsuga plaati, estonia hakkas iga krõpsu puhul üle taguma, aga duali ULM (ultra low mass) käpp ei eksind kordagi.

[Altec]

Vs: Vanakooli vinüülimängija kvaliteet; algajatele

Vanakooli vinüülimängijad , millel stabiilne raske taldrik ja hea laagrikonstruktsioon ( võlli jämedus 10 mm ja suurem ) ning vaikne mootor + ülekanne taldrikule, on üks asi , mida hea kvaliteedi juures vaja.
Kuid käpa mehaanika , kaablite kvaliteet ning phonokorrektor on need, mis peaks helipeast tuleva signaali kaduteda edastama lõppvõimendile. Nende valik on ka väga tähtis. Odavam käpp = vähesem heli täpsus ja
kompresseeritum ruum. Helipea sobivus käpaga ja tema häälestus ka tähtis. Kui helitrakt on väga hea, siis saab ka odavamast helipeast üllatavalt hea tulemuse kätte. Kui vinüüliheli jääb oma tasemes alla CD helile, siis vinüülisüsteem pole vajaliku tasemega või ei ole helitrakti komponentide kokkuvalik ja häälestus korras. Oma kogemusi jagan huvilistele , kes tõesti tahvad vinüüliheli nautida.