Tänapäevased vinüülid

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Võibolla küll, 704/768kHz DXD on ju isegi olemas, aga tehnikat mis seda suudaks kasutada on praegu ikka äärmiselt vähe, ka profitehnikas.

[moi]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Kui natuke järele mõelda peaks ka 352kHz DXD impulskarakteristiku saama samaks kui DSDl, vaja natuke laugemat madalpääsfiltrit kasutada, ülemine sageduspiir peaks juba piisav olema.

[rait112]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Jah see mulle meeldib kui on hästi suur ämber kuhu mahub palju infot aga kui seda infot ei taha keegi sinnapanna nii palju et sellest kasu oleks siis tekib küsimus et miks ajada taga üüratut suurust kui ikkagi meil ei ole infot mida sinna panna. Seega kui ma vähegi kuidagi saaks siis alustaks heliloojatest - ehk siis nendest kes heli muundavad digitaalseks ja seejärel suruvad nad selle kuhugi raamidesse ning müüvad pärast "kulla" pähe maha.

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

See kujund ämbriga pole tegelikult väga pädev, kui vaadata IT või spektromeetri vaatenurgast siis ehk veel aga kvaliteedi mõttes mitte. Ämbri näitel me mõõdame kvaliteeti justkui andmemahu järgi, kuid tegelikult ei saa me päris nii mõõta, kui me korraga vaatleme kahte põhiformaati. Formaatidel on erinevad efektiivsusnäitajad faili mahu ja kvaliteedi suhtes, seepärast ei saa ämbrist asja.
Spektraalanalüüsi mõttes ka ei saa asja kuna siis tähendaks täituvus käsku muusikutele tekitada kõiksugu mürasid mis ämbrisse peaksid vähegi mahtuma, see on küll võimalik aga ilmselt mitte muusikute eesmärk, nad nimelt võivad tahta tekitada midagi muud, kõigeotsa veel tekitavad vahel (peaaegu) vaikust...

Natuke täpsem oleks kujund aknaga: formaat on aken, mille läbipaistvuse tingimused määratakse formaadi parameetritega. Näiteks vaatame läbi akna lihtsalt kassi, kuskil aianurgas kükitamas. Oletame et saame vahetada erinevaid aknaid nagu formaate - seega me näeme iga akna korral seda kassi natuke erineva selgusega, seejuures aga akna pindala täituvus kassiga ei muuda kuidagi selle akna selguse parameetreid. Ja siis - oh mis nali, jookseb kass minema ja polegi midagi vaadata... peale sellel aianurga kus kass oli. Ka siis säilib erinevate akende selguse erinevus samamoodi - kuigi võrreldes ämbriga pole seal täituvust (kass jooksis ära). Kuid mõni teine vaataja justnimelt tahabki vaadata sellest aknast aianurka ilma kassita. Kolmas vaataja aga on aianurgast tüdinud ja organiseerib kohale elevandi kes täidab selle akna pea täielikult. Ja ikka on akende selgusel samasugune vahe - paistab sealt aknast siis mis tahes.

[Sanches]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Kas te koostate aastavahetuse Tujurikkuja uut sketsi? Halvast kvaliteedist veel halvem on lihtsalt halb muusika. Kõik mis asetseb vinüülil ja olgu kasvõi piljon bitti kvaliteediga ei ole veel muusika.Kahisevast krapist kuuldav hea lugu kaalub kõik need bitid üle. Hetkel Piinavad mul seljataga ETV telesaates viiulit orkestrandid juba pikemat aega, läbi selliste kõlarite nagu teleril on võiks sellised saated olemata olla, sest ei suuda seda õiget efekti kunagi kuulajateni tuua mida pakuks kontserdisaal.
Ja ikkagi, mis kasu on kvaliteetselt salvestatud halvast muusikast ? Igale indiviidile leidub plaatide fonoteegist ju vaid 1% head muusikat ja sedagi kuulab vaid 1% kvaliteetsest helisüsteemist !

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Teleri helikanalid on ju muidugi vaid kontrollvaljuääldid (ma eeldan et sa tead mida see tähendab helitehnikute kõnes), vähegi endast (ja oma perest) lugu pidav muusikasõber aga kuulab ka teleprogramme läbi kvaliteetsüsteemi - vähemalt siis kui ootus on mingit paremat emotsiooni pakutavast saada.

Kas kvaliteetselt salvestatud halb muusika on halb kunstilises plaanis, see sõltub ju konkreetse kuulaja muusikaeelistustest. Mina ei pidanud mingil ajaperioodil näiteks vaskpillide muusikat millekski, hiljem sain aru et probleem oli minu kõlarites mis ei suutnud vase heli talutavalt esitada (eks see oli ka pime vene aeg - kus sel koolipoisil siis pidid olema Hi-End asjad kodus). Ma võisin ju sedalaadi muusikat halvaks pidada, aga kas ta tegelikult oli seda? Ega vist...
Mitte väga ammu sattusin mingile plaadile kus häälitses Siberi samaan, enamik träkke isegi ilma ühegi instrumendi saateta. Selline salvestis kuskilt süldikrapist kuulates on ilmselt vägagi jube, aga kodus võin seda rahumeeli kuulata sest isegi kui ma ei saa loitsu sisust/mõttest aru, saan nautida vokaali üllatavat mänglemist. Autos või telekast sellist "mölinat" kuulata ei paku midagi, seda on sealt võimatu kuulata.

Siit saab teha järelduse et enne kui hakata muusikat lahterdama halvaks või millekski muuks, tuleb enne oma helisüsteemi kriitiliselt hinnata. Ja üldse, tehniline ja kunstiline hea või halb on täiesti eri asjad ning ei tasuks neid omavahel segi ajada. Kunstiline kvaliteet on subjektiivne, tehniline kvaliteet aga objektiivne nähtus, seejuures ei tohi helimees tehnilises kvaliteedis teha mingeid järeleandmisi seoses kunstilise taseme või esituskanaliga (kas keegi mäletab seda vääratust mis tehti Laululahingu saates laulude ja publiku heliga - koorilaulud olid monos ja publiku saalihelid stereos - vabanduseks öeldi et polevat piisaval arvul mikrofone olnud et koorid üles võtta...).

Mis kasu on... see kasu on et ühe mätta otsas keksab keegi kes väga naudib asja, teise otsas aga keegi kes ei naudi. Tema keksab siis teisele poole teiste asjade peale...

[moi]

Vs: Tänapäevased vinüülid

... Ja üldse, tehniline ja kunstiline hea või halb on täiesti eri asjad ning ei tasuks neid omavahel segi ajada. Kunstiline kvaliteet on subjektiivne, tehniline kvaliteet aga objektiivne nähtus, seejuures ei tohi helimees tehnilises kvaliteedis teha mingeid järeleandmisi seoses kunstilise taseme või esituskanaliga ...

Tegelikult on asi ikka natuke keerulisem ja piirid on seal natuke laialivalguvad kuna leidub palju salvestisi, kus tehnilise kvaliteedi pekki keeramisega üritatakse just head kunstilist taset saavutada. Näiteid ei hakka välja mõtlema, võibolla keegi teine toob neid. Maitse asi muidugi aga vahest harva see isegi õnnestub.

Siia juured võib panna ka selle fenomeni, kus pimedal nõukogude ajal kuskilt karpist kostnud laul oli vähga hea ja tekitas tugeva emotsiooni, mida siiani mäletan aga kui nüüd palju paremalt salvestiselt (SACD) ja palju parema helisüsteemiga sama kuulata ei ole enam seda tugevat emotsiooni ja asi on kuidagi lame, mis sest, et stereo pildi lava on täpne, suur ja lai ning 3D ja puha.

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Veidi OT, kuid teatud mõttes siiski seotud kaude põhimõtteliselt sellise vinüüliteemaga, kuna avalik helindamine ja avalikult levitatav salvestis (vinüül) peaksid omama eeskujulikku sooritust. Räägin seda seepärast et täna järjekordselt kontserdil viibides avastasin helindamises huvitava probleemi, mida olen õnneks harva kohanud ka muudel juhtudel - ka CD'el. Nimelt, kasutati aegajalt fonogrammi ning samal ajal katsetati kontserdi käigus uusi raadiomikrofone. Fonogrammid teadagi 44,1kHz aga RF mic Shure tootena on 48kHz sämplinguga. Tulemuseks kohat vastikult klirisev spetsiifiline moonutus, mida saab igaüks korrata kel võimalus helisüsteemis kella manuaalselt seada. Kui küsisin helitehnikult (hr Margus Heinsoo), siis tema lakooniline arvamus oli esmalt et nii ei saa olla, kui ma kohe ei taganenud oma kuuldud veast, siis pakkus ta tegelikult võibolla isegi õige ja ootamatult tähtsa momendi - kontserdi osana kasutatud fonogrammid võivad olla tegelikult suvalise päritoluga (nagu Margus ütles - "tont teab kuskohast nad need siia veavad"). Väga võimalik et fonogrammi tegija hankis materjali teab mis allikast ja teab mis parameetritega. (Nii võis ka olla et minu kuuldud viga esines hoopis fonogrammil ja helindamine oli korrektne.)

See ongi tegelikult suurim probleem nii kohalike kui laiemalt tuntud tegijate produktsiooniga, isegi raadiotes eksitakse selle vastu tihtilugu: ei pöörata tähelepanu sellele et esiteks seadmed töötavad võibolla erinevatel ( ja fikseeritud) sämplingusagedustel, teiseks et kasutatud fonogrammid nii plaadistustel kui avalikel helindamistel võivad olla omavahel digitaalselt mitte sobivad. Muidugi, nii pill kui laulja tuntakse ära ja noot võib olla puhas, aga tehnilises mõttes on tegu tõsise praagiga, heli ei ole puhas.

Meil oli siin varem üks kodumaise vinüüli kvaliteeti käsitlev teema, milles keegi osaleja vahendas ühe vinüüle väljastava tegija selgitust, et nemad saadavad vinüüli masteri stuudiost digitaalsena välja 24bit/48kHz kujul. Kuigi otseselt vinüül ise ju ei tee välja mis sämplinguga master on, siis digitaalset masterit lugev seade võib teha vahet. Järelikult võib ka viga tekkida, heli ei ole juba enne plaadimatriitsiks tegemist puhas.
DSD produktsioonis on samuti võimalik et kasutatakse kordseid sagedusi, nii transkodeeritakse 48kHz mitte 2,8224MHz peale vaid 3,072MHz peale. Kuid SACD tegemisel on alati lõpp-produkti sagedus 2,8224MHz, olenemata kasutatavast signaalist.
Tähendab, stuudiod peaksid paremini jälgima oma produktsiooni tehnilisi aspekte. Kasvõi seetõttu et võibolla täna teete küll vinüüli mis ei ole sagedusest kriitiliselt sõltuvuses, kuid äkki tahaks ülehomme keegi teha sellest masterist hoopis SACD... ja oletegi kohe ühe tarbetu ja äärmiselt lihtsalt välditava vea jurde tekitanud. Sama ka siis kui seda masterit kasutatakse tavalise CD tootmiseks.

Mõneti võib ju öelda et milleks, mis kasu sellest vahe tegemisest on? Kui tõesti selliste vigade kuuljaid on nii vähe, siis vähemalt mingi kutse-eetiline, professionaalne suhtumine tehnilistesse asjadesse võiks olla, kuid nagu ma kontserdilgi mõtlesin - kuna meil ei õpetatata kuskil helitehnilist reziid, kui ainult nooditundmine on kriteeriumiks et pääseda helipuldi heeblite taha, kui plaadi ostja ja kontserdi kuulaja ei tee välja et heli on halb, siis mida me tahame? Mis annab meile üldse õiguse oodata/küsida heatasemelisi salvestisi kuulamiseks? Me ise ju oma ignoratsusega põhjustame olukorra kus suurepärane salvestis/helindamine on pigem harv juhus, mis lihtsalt sündis kogemata, mitte teadliku tegevuse tulemusel. Me ei oska nõuda kvaliteeti, sest me ise ei tea mis see üldse on. Ja kui keegi siis juhtub ovatsioonide vahel mingile nüansile viitama nõudliku näoga, peetakse neid eksinud lollideks...

[Vinyylimees]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Huvitav, kas need nii madalal sämplimissagedusel töötavad stuudioseadmed juba otsa ei saa? Minuteada soovitatakse kõiki tänapäeval levinud paremaid seadmeid kasutada nende loomulikul töörežiimil, milleks enamasti kipub olema ikka 24/96, 24/192 ja mõnel isegi 24/384. Kui neid käitada madalamal režiimil, siis mingis etapis ilmselt heli downsämplitakse ja siis jälle kuskil upsämplitakse. Lugedes kunagi teemat "bitperfect audio" kus üritati saavutata puhast 16/44,1 taasesitust mõtlesin, et kuidas? Linuxi all on alsa-t mõnus jälgida ja isegi kõige puhtama signaalitee puhul jõuab helikaarti ikka 24/44,1 - see tähendab, et helikaart muud bitisügavust vastu ei võta ning tegelikult tehakse 16 puhul paddingut, ehk nullide lisamist - pole ikka ju bit perfect(16) oma olemuselt

44,1 ja 48 sämplimisel tekivad ju aliased, mis võivad vinüülplaadilt teoreetiliselt täiesti kuulda olla, endal mul õnneks on digitaalselt salvestatud vinüüle vähe ja need, mis on ei kõla eriti hästi.

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Audios oleks normaalne töösagedus 44,1; 88,2; 176,4; 352kHz, mitte 48; 96; 192; 384kHz...

Miskipärast ei paista otsa saavat need madala sämpliga asjad. Konkreetses kohas esitasid fonosid Sony consumer CD player ja räkis oli valmis veel Tascam CD200... mis ka eriti värske nähtus ju pole. Mikid tundusid olema need - http://www.sweetwater.com/store/detail/ULXD4-G50

[moi]

Vs: Tänapäevased vinüülid

.... Nimelt, kasutati aegajalt fonogrammi ning samal ajal katsetati kontserdi käigus uusi raadiomikrofone. Fonogrammid teadagi 44,1kHz aga RF mic Shure tootena on 48kHz sämplinguga. Tulemuseks kohat vastikult klirisev spetsiifiline moonutus, mida saab igaüks korrata kel võimalus helisüsteemis kella manuaalselt seada.

Ehk täpsustad seda spetsiifilist moonutust, mulle ei löö kuidagi ette, millest täpselt jutt.

[jyrr]

Helirežii õppimine Eestis

kuna meil ei õpetatata kuskil helitehnilist reziid, kui ainult nooditundmine on kriteeriumiks et pääseda helipuldi heeblite taha

Ei saa nõus olla selle väitega. Vt EMTA veebilehelt õppekavasid, loetelu keskpaigas on helirežii magistriõpe täiesti olemas.

[OSX]

Vs: Helirežii õppimine Eestis

Kogu lugupidamise juures, õppekava on koostatud nii et see sobib mugavalt lisaainena millegi muu juurde. Reaalselt ei kuule tulemust avalikus tegevuses, ei helindamises ega salvestamises (pigem on tase selline "average" tänu tehnikale mis ei lase äärmiselt halvasti tehagi). Tulenevalt, see ei anna mulle ka põhjust väga suurt igapäevast huvi üles näidata kohaliku productioni suhtes. Näib et tutvustatakse lihtsalt mis on toitejuhe ja mis on XLR ja et neid ei saa ühte auku toppida ning kui noogutad, saad viie...

Võtsin ette helirezii magistriõppe eksami õpiväljundid http://www.ema.edu.ee/?main=280 . Kui esineb eeltoodud viga, või kombnatsioon sarnastest levinud vigadest siis:
1) suudab iseseisvalt planeerida, juhtida ja läbi viia professionaalsel tasemel helisalvestusi; = failed.
2) oskab helireziiga seotud ülesannete ja probleemide lahendamisel kasutada sobivaid tehnikaid ja meetodeid; = failed.
3) omab süsteemset ülevaadet erinevates stiilides ja koosseisudes ajaloolise ja nüüdismuusika salvestamise esteetikast ning aktuaalsetest probleemidest; = ok.
4) suudab orienteeruda humanitaaria valdkonnas ning näha oma tegevust laiemas kultuurikontekstis; = ok.
5) on suuteline omandatud teadmisi, oskusi ja saadud kogemusi loominguliselt integreerima ning rakendama iseseisvas erialases tegevuses; = failed.
6) on võimeline oma õppekeeles ja vähemalt ühes võõrkeeles helireþii ja muusikaga seonduvaid probleeme suuliselt ja kirjalikult selgitama ning osalema erialastes aruteludes; = ok.
7) suudab teha meeskonnatööd, on valmis suhtuma sallivalt hoiakute ja väärtuste mitmekesisusse; = ok.
8) on suuteline omandatud teadmiste ja oskuste taset kriitiliselt hindama. = failed.

Nagu näeme, 50% eksamist ehk tehniline pool ebaõnnestus, positiivne oli (võibolla) tegelikult silmaringi moment.

Kui läheme algusesse ja vaatame mida peaks oskama mooduli täies mahus läbinu:
1. suudab iseseisvalt planeerida, juhtida ja läbi viia professionaalsel tasemel helisalvestusi; = failed.
2. oskab helireziiga seotud ülesannete ja probleemide lahendamisel kasutada sobivaid tehnikaid ja meetodeid; = failed.
3. omab süsteemset ülevaadet ajaloolise ja nüüdismuusika salvestamise esteetikast ja aktuaalsetest probleemidest; = ok.
4. on võimeline oma õppekeeles ja vähemalt ühes võõrkeeles helireþii ja muusikaga seonduvaid probleeme suuliselt ja kirjalikult selgitama ning osalema erialastes aruteludes. = ok.
Ja jällegi asja sisuline külg läks mööda, asja ilusaks rääkimise oskus aga kumab aegajalt meediast läbi küll... ju siis seda oskavadki.
Ma olen kindel et leidub häid tegijaid, kes võivad tunda end puudutatuna. Paraku aga on nendega nagu tärkava lilleõiega - alguses ei paista see lilleõis kuigipalju mullast välja...

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Ehk täpsustad seda spetsiifilist moonutust, mulle ei löö kuidagi ette, millest täpselt jutt.

Loe minu tsiteeringu viimast lauset uuesti. Kui mahti on, panen õhtuks mõne ilmestava graafiku üles selle kohta.

[Vinyylimees]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Huvitav, miks ei ole 48khz perekonna sämplimissagedused audio töös normaalsed? See, et CD ja DSD istuvad 44,1 perekonna sagedustel pole minumeelest küll eriti suur, kui ausaltöelda ainult nende formaatide endi probleem. Erilist kuuldavat vahet sageduste perekondade vahel vaevalt on ning faili suurused ei erine ka kuigi palju. Kui vaadata natuke paremaid helikaarte, siis enamus pakuvad ikka 24/96-24/192, mitte aga 24/88,2-24/176,4. Kui vaadata, HD-PCM formaate levitavaid poode, siis seal on enamasti saadaval 192, 96 ja 44,1. Mõnepuhul on ainult 44,1 kuna stuudio master ongi märgitud 44,1(ainukene teemasse minev tükike <- sellest tehi ka vinüüli).

Külastatud poed:

LINN records
HDtracks
Bandcamp
Promates - ainuke, mis pakub enamuses 88,2