Tänapäevased vinüülid

[rait112]

Suurele ringile küsimus, et kas keegi teab millist kvaliteedi taset kasutatakse praegusaja vinüülide loomisel? Lahti räägituna siis asi selline et vanasti salvestati vinüülidele enamjaolt lintmakkidelt muusika, nüüdsel ajal aga digitaalselt aga mis on selle digitaalse info kvaliteediks. Kas 192KHz 24bit või hoopis 44KHz 24bit või on muusikastuudiotes inimesed saanud nii targaks ja kasutavad ka ilusti DSD64 või lausa DSD 1bit oskuseid. Jah seda ma tean, et jääb staatilise elektri krõpsu koht on alles ja ka siis füüsiline kahin mis on ühe pinna hõõrdumine teise pinna suhtes. Kas kvaliteetsemad vinüülide loojad ka seljuhul kajastavad enda plaatidel heli kahte lihtsat parameetrit ?

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Täpsustuseks - DSD64 ja DSD 1bit on kontekstis üks ja sama asi, formeeritud DSD on alati 1 bit. See number, 64 praegusel juhul, näitab milline on DSD sagedus CD suhtes. 44,1kHz x 64 = 2,8224MHz. Sama kehtib ka DSD128, 256, 512 korral.

Stuudiotel pole ühtset standardit, mille järgi toimetada. Igaüks vaatab kuulab ise, tehakse oma parema äratundmise järgi.
Millalgi oli siin ju ka teema kus keegi kes leidis keldrist kassetisanga ja hakkas sellelt vanu kassette vinüüliks lõikama. Samas ka keegi teine valgustas et nemad teevad 24/44,1kHz masteri vahendusel.
Need kes kasutavad DSD'd masterina, enamasti pakuvad seda masterit downloadina muutmata kujul ja ka downsäplitakse natuke madalamatesse formaatidesse. Meil vist püsivalt DSD masterdamist ei kasutata, kuna oodatav lõppformaat ei ole midagi muud kui ikka CD.
Peale selle pole meil ju tegelikult DSD masterrecordereid ka kuigi laialt käes, nii et nii ta on...

[Vinyylimees]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Eks praegusel ajal ole ilmselt igasugu vinüüle, mis on lõigatud erinevatest formaatidest. Ma ise kaldun arvama, et enamus tänapäeva vinüüle on kas 24/96 või 24/192. Kindlasti on ka neid omajagu, mis on puhas analoog või DSD - isiklikult soovitaks neid eelistada, 24/96 ja 24/192 kõlbab ka arvutist kuulata täiesti. Eks vanade salvestiste uued väljaanded on ilmselt samuti arvutis või analoogpuldis noa alt läbi käinud.

[rait112]

Vs: Tänapäevased vinüülid

See mõte tekkis mul üldse tänu sellele et väga paljud eesti esitajad üritavad ennast väljendada mitte ainult cd abil vaid ka vinüüli läbi. Võtame selleks kasvõi Ivo Linna kõige uuem plaat "Päike sõbra aknas". Kuidas on selliste asjadega olukord, kas tasub eesti kõvemaid muusikuid mõelda cd kõrvale vinüülina või pigem jääda cd juurde, et mitte liigset raha raiskamist teha. Ning ikkagi küsimus kas tähistatakse vinüülidel kõrgema klassi kvaliteeti või jääbki see pigem meie endi arvamiseks, et see on 192KHz/24bit kuigi tegelikult hea, kui veab 44KHz/16bit välja.

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

No vinüül ei vea kuidagi 16 bitti välja, punnita kuidas tahad. Pole vahet kus ja kuidas toodetud.

Mind huvitaks kas minu silmad näevad kunagi Eesti artisti kes avaldab oma loomingut DSD või HD PCM formaadis (kui jätame Arvo Pärdi plaadistused kõrvale). Siiani on näha et jookseb juhe kokku kui hakata kuskil rääkima et on veel peale CD mingeid formaate ja jutt polegi mp3'st...

[Sonic]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Mind huvitaks kas minu silmad näevad kunagi Eesti artisti kes avaldab oma loomingut DSD või HD PCM formaadis (kui jätame Arvo Pärdi plaadistused kõrvale). Siiani on näha et jookseb juhe kokku kui hakata kuskil rääkima et on veel peale CD mingeid formaate ja jutt polegi mp3'st...

Minu plaadiriiulis on näiteks selline plaat:

http://www.erpmusic.com/records/cds/mary-magdalene-gospel

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Jah, tehniliselt võttes on sul õigus et tegemist on (mõnede) Eesti artistidega, aga ma oleksin pidanud täpsustama paremini, et pidasin silmas natuke kergema muusika esitajaid kui Arvo Pärt ja klassika üldiselt.
Enno tehtud plaadid on head, ta ostis suht hiljuti ka uue seadmestiku firmalt Merging, nimetuseks Ravenna mis võimaldab ühendada instrumentide ja mikkide signaaliallikad kokku läbi LAN võrgu - selliselt ei pääse muidu ka tavalised häired eriti segama ning muundurid asuvad otse heli juures. Ta käib sellega ka Eestis salvestusi tegemas kui kutsutakse, aga tegelikult elab Enno Helsinkis, tema stuudio on seal.
Enno on vast esimene eestlane kes Eestis teinud DSD salvestisest plaadistuse. Arvo Pärdi "Da Pacem" on küll varem tehtud aga mitte eestlaste poolt, kuigi ikka siin.
Kuid Merging on selline süsteem milles põhiliselt salvestatakse DXD formaadis, mis ei ole DSD. Vastavad märked on ka nähtaval nende plaatide juures, või vähemal kirjas et "originated from DXD". See tähendab et päris DSD see siiski pole, kui näpuga järge ajada.
Meil Eestis sellist tehnikat ei ole, ma võin eksida aga tean hetkel vaid kahte masterrecorderit mis DSD võimelised, üks nendest juba selline mida ei toodetagi enam. Ja mis rääkida tehnikast - produtsent on see kes otsustab mis ja kuidas tehakse ning kui see lisaliigutus tähendab väljaminekut aga mitte niivõrd sissetulekut, siis ongi lihtne järeldus käes: ei tasu ära.

[moi]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Kui seda http://en.wikipedia.org/wiki/Digital_eXtreme_Definition lugeda, siis oleks nagu DXD DSD saamisel möödapääsmatu ja polegi nii kehv?

Lingilt natuke edasi harutades jõuab selleni https://www.promates.com/music-store...io#prettyPhoto , kus natuke laiemalt tausta kirjeldatud, kuigi natuke rõhk on vist vales kohas, eriti kui DSD ja DXD sisulisest erinevusest tulenevaid ja heli mõjutavaid omadusi vaadatakse.

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

DXD on vabalt möödapääsetav. DSD masterit saab teha otse DSDna, kuid see eeldab helireziilt kõrgemat taset - kogu esitus tuleb üles võtta ühe sündmusena ja nii et seda pole vaja editeerida või on seda teha vaja minimaalselt. Reeglina ju DSDd otse editeerida ei saa. Seepärast tehakse DSD edit trikiga: oletame et tahame teha fade-in ja fade-out träki otstes, selleks konverdib tarkvara ainult vastavad alad DXD kujule, kõik see mis "nuga" ei vaja, jääb puutumata, ei konverdita ümber. Nii säilib algne info seal kus see on tähtis, träkkide algused ja lõpud ei ole õnneks tähtsaim osa esitusest.
Väga mõistlik on teha eelnev mixing täiesti analoogis, master tuleks võtta ahela lõpust ja teha see kohe DSD kujul ja ehtsa 1Bitise konverteriga (on ju ka võimalik teha DXD multibit konverteriga ja see omakorda DSD'ks käänata kuid...).

[moi]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Tänapäeval vist ei saa kuidagi hakkama nii vähese editeerimisega, ikka tehakse mitu korda üle ja miksitakse ja lõigatakse ja kleebitakse ja efektitsetakse. See pärast siis mul oligi arvamus, et ilma DXDs käimata DSD-d vamis ei tehta. Lihtsuse huvides tuleks muidugi DXD oma õige mimega ka ära nimetada 24-bit 352.8 kHz PCM on ta tegelikult

[ihvike]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Kui DSDst oleks reaalselt midagi kasu, siis oleksid kõik kommertssalvestajad juba ammu selle peale üle läinud. See on turumajanduse põhiprintsiip, et isegi kui üleminek nõuab raha ja töökorralduse muutmist, tehakse see vastuvaidlemata ära, kui sellest tuleneb reaaselt konkurentsieelis. Mingil hetkel oli ka CD võrreldes näiteks kassetiga või vinüüliga "kosmos", kallis ja keeruline uus formaat. Ajalugu näitab aga hästi, kuidas asja, millest ON tegelikult kasu ka ja mille eelistest saab tõesti igaüks kohe selgelt aru, saadab edu. Praegu on selleks teemaks striimimisteenused ja küsimus on hoopis selles, kuidas ikka on võimalik, et miljonid inimesed ei sure sellest kõrvapõletikku, et nad kuulavad suhteliselt madala andmetihedusega striimi, mis teatud ringkondades levinud loogika järgi peaks sõna otseses mõttes kasutuskõlbmatu olema. Ja aus vastus sellele on see, et see, et isegi kui vahe võrreldes suuremate andmemahtudega on ka faktiliselt pimetestis tuvastatav (tasuta teenuste puhul), on see vahe liiga väike, et selle pärast loobuda kasutusmugavusest ja võimalusest kohe kõike kuulata.
Asjad, millest ei ole tegelikult kasu, müüakse ka tihti hea turunduse abil sellele vastuvõtlikele inimestele maha, kuid see on vaevaline protsess ja mastaapset edu ei tule kunagi. Eriti tänapäeval, kus internet annab võimaluse kõigil, kellel on asja kohta midagi öelda, tulla välja oma argumentidega. Kui argumendid müügiretoorika tapavad, jäävad mittevajalikke kallemaid tooteid tarbima ainult inimesed, kelle jaoks kehtivad paraku mingid pisut teised reeglid, kui ülejäänud maailma jaoks. Ja nii on raske elada ja midagi teha pole.
Palju lihtsam on ise erapooletult erinevaid formaate võrrelda ja unustada asjad, millest kasu pole. See loogika, et mida suurem, seda uhkem, jääbki lõputult ringiratast tiirlema ja lihtne on kaotada silmist, mis asja tegelik mõte on - muusikat kuulata.

[moi]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Jälle liiga pikk jutt aga natuke saab sellega isegi nõustuda. Eks oli ju SACD loomisel üks oluline argument ka see, et temast ei saa endale koduste vahenditega igaüks koopiat teha nagu CDst ja üldse on digis tema käitlemine väga raske.

[OSX]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Siin tuleks lahutada SACD DSD formaadist, ta lihtsalt kasutab seda formaati nagu CD kasutab PCMi. Aga formaadid ei ole plaaditüübiga kokku laulatatud. Järelikult saab neid ka eraldi kasutada. Ma näiteks tegin katset teha video kus heli on DSD kujul. moi, kui on huvi testida, saada PM.

Need kes räägivad mingi formaadi reaalsest kasust, neilt küsin hoopis sedasi: mis reaalset kasu on (teil) muusika kuulamisest? Tuba soojaks ei saa, leib lauale ei tule, lumi jääb väljas ajamata...

[moi]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Ma mõtlesingi eelmises postis rohkem DSD-d kui formaati, eks ka tema formaadina ole natuke raskelt kopeeritav, SACD-st, mis on põhiline DSD kandja, juba rääkimata.

[ihvike]

Vs: Tänapäevased vinüülid

Need kes räägivad mingi formaadi reaalsest kasust, neilt küsin hoopis sedasi: mis reaalset kasu on (teil) muusika kuulamisest? Tuba soojaks ei saa, leib lauale ei tule, lumi jääb väljas ajamata...

Teemassepuutuv (õigemini küll sinu postitustesse puutuv) küsimus on see, et mis mõte on levinumate, odavamate ja mugavamate formaatide ees eeliseid mitteomaval formaadil, kui eesmärgiks on muusika salvestamine/heli reprodutseerimine? Kui eesmärk on midagi muud - tehniline huvi, misiganes, siis palun väga - vaba maa. Aga siis jääb arusaamatuks, miks on põhjust halvustada näiteks Eesti artiste (kellel väidetavalt juhe jookseb kokku), kes oma tegevuses lähtuvad iseenesestmõistetavalt eesmärgist muusikat salvestada ja seda kuulamiseks pakkuda.
Kui teemasse tulla, siis vinüül on ju tegelikult oma olemuselt samuti üsna sarnane asi, kuid siiski paari olulise erinevusega - nimelt on ta üsna suur latakas plastmassi, ilusa pildiga papiümbrikku pakitud ja tema mängimine on emotsionaalne rituaal. Ega ma ei salga - täiesti võimalik, et kellegi jaoks on ka faililaiendis olevate tähtede järjestus olulisem, kui see, mida see fail ise teeb.