Tekkis võimalus lähemalt uurida grammofoni nimega MagLev. Nagu nimi ütleb, on siin tegemist magnetilise levitatsiooniga, täpsemalt: plaaditaldrikut toetatakse ja aetakse ringi elektromagnetiliste protsessidega.
Tundub posimisena? Midagi ulmelist selles asjas ei ole, kõik puha maine/kosmiline füüsika. Ei hakka siin tehniliste spetsifikatsioonidega koormama, need leiab huviline tootja kodulehelt.
Enne seadmega tutvumist tekkis mõningaid kahtlust äratavaid küsimusi, milledest mõned said vastuse, aga mõned mitte. Näiteks:
- kas "lendav" taldrik püsib piisava täpsusega tsentris ega hakka viskama horisontaalsuunas?
- kas "lendav" taldrik ei hakka lengerdama vertikaalsuunas?
- arusaadav, et seadmel kasutatakse kindla peale minnes väga tuntud tootja Ortofon helipead, aga miks just kõige odavamat mudelit?
- mis juhtub kui töötamise ajal toitevool katkeb?
- millisele sihtgrupile see grammofon on orienteeritud?
Alustuseks tuleb mainida, et seadme omanik oli vahetanud originaalhelipea parema vastu, milleks oli Ortofon 2M Black.
Grammofoni ülesseadmine toimub lihtsalt: aluspind loodi, väline toiteplokk ja signaalikaablid külge, taldrik asetatakse korpusest välja turritavatele tugedele.
Seejärel asetatakse peale plaat, mille puhastamine plaadiharjaga saab toimuda ainult taldriku seisvas olekus, sest leviteeriv taldrik nihkuks harja kasutamisel trajektoorilt ära ja kukuks ilmselt maha. Taldrik on päris raske, sisaldab püsimagneteid, seega selle kukutamine ei ole mitte mingis mõttes tervislik tegevus.
Peale plaadi puhastamist viiakse käpp käsitsi plaadi algusesse või soovitud kohta, nagu ikka ja käivitatakse grammofon. Seepeale taldriku all olevad toed tõmbuvad elektrimootori tegevuse toimel korpusesse, taldrik jääb korpuse kohale hõljuma ja hakkab tasapisi pöörlema. Pöörlemise alguses on taldriku laperdamine päris suur ja vajaliku kiiruse saavutamine ja stabiliseerumine võtab omajagu aega, stopperiga ei mõõtnud aga kuskil pigem 45 sekundit enne kui vajalik stabiilsus ja kiirus on käes.
Seejärel laskub helipea plaadile elektrimootoriga toimiva mikrolifti abil ja plaat hakkab mängima. Plaadi mängimise ajal horisontaalne viskamine ja vertikaalne laperdamine on minimaalsed, visuaalselt praktiliselt tuvastamatud, see protsess on üsna hästi kontrolli alla saadud.
Plaadi peatamisel tõstetakse käpp automaatselt üles, peatatakse taldriku pöörlemine (see jääb endiselt mangetpadjale hõljuma), tõstetakse taldriku toed üles (elektrimootori/ülekannete surina saatel), ongi stopp.
Siinkohal tuleb mainida, et plaaditaldriku levitatsioon on väga tundlik teema, helipea nõela surve on praktikas piiratud 1,5 grammile, sest näiteks 2 grammi survet juba pidurdab taldrikut sedavõrd et tekkiv kiiruse lainetamine oli helis märgatavalt kuulda. Tundlikum muusikukõrv tajus veerandnoodist kõikumist pikkade nootide puhul kohati juba 1,6 grammise nõelasurve korral, kui helipea oli veel välimisel helirajal. Sisemiste radadega ilming vähenes.
Tehnilise testplaadiga katsetamine andis samuti tulemuseks, et träkkimisvõime ei olnud parim ainult 1,5 grammise survega, oleks vajanud pisut enam, kuid suurema nõelasurve korral võib tekkida olukord, kus kiiruse lainetamine on juba sedavõrd suur, et automaatika lihtsalt peatab grammofoni töötamise.
Kriitilise kaaluküsimuse tõttu ei ole võimalik kasutada muid taldrikumatte kui ainult kõige kergemat vilti.
Samuti tundus visuaalselt, et leviteeriv taldrik oli pisut kaldu selles suunas kus helipea nõel puutus vastu plaati.
Levitatsiooniprotsessi tundlikkuse tõttu vajab grammofoniga ringikäimine kainet pead ja rahulikku meelt, kiirustamine peab olema välistatud. Plaadi vahetamine/pööramine võtab märksa kauem aega kui tavalise grammofoni korral.
Et mis siis juhtub kui toitevool kaob? Selleks on grammofoni sees abitoiteallikas (akud), ja automaatika katkestab koheselt grammofoni töö: tõstab helikäpa, peatab taldriku pöörlemise ja tõstab taldrikule toed alla, teeb turvalise stopi.
Grammofonil on ka autostop, mis peatab plaadi mängimise kui nõel jõuab plaadi lõppu. Praktikas oli näha, et nõel läheb ikka päris viimasele plaadivaole ja siis ka seade mõtles natuke aega, enne kui autostop rakendus. Omaniku teatel autostopi rakendumine toimib 95% tõenäosusega.
Pisut häiriv oli tugev elektrimootori ja ülekannete surin, kui plaaditaldriku toed liikusid korpuse sisse/välja.
Taldriku laagrimüra loomulikult ei esinenud, küll aga on kuulda omamoodi põrin kui taldrik alles kogub kiirust, seda tekitavad ilmselt levitatsiooni elektromagnetid. Kiiruse kätte saanud siis liigseid helisid kuulda ei ole.
Seadme kasutamine on välistatud südamestimulaatori kasutajatele, väliste häirivate magnetväljade ulatus on tootja andmetel 1 meeter ümber seadme. MM-helipea kasutamisel mingeid ebasoovitavaid induktsioone ei õnnestunud tuvastada, kuigi kasutatud fonokorrektor oli ilma infrasagedusfiltriteta ei jõudnud kõlarisse mingeid liigseid võnkeid. Aga MC-helipea kasutamine sellel grammofonil on välistatud, just nendesamade tuiklevate tugevate magnetväljade tõttu. Samuti ei ole praktikas võimalik rakendada nõelale survet üle 1,5 grammi.
Kellele on seade orienteeritud? Ei oskagi pakkuda... Soovituslik jaehind on €3500. Tõsisele audiofiilile seadme mõneti piiratud funktsionaalsus ei pruugi olla piisav. Niisama vinüülplaatide huvilisele on hind krõbedavõitu... Pilkupüüdvaks sisustuselemendiks sinu moodsasse kodusse? - Otse loomulikult!
Tundub posimisena? Midagi ulmelist selles asjas ei ole, kõik puha maine/kosmiline füüsika. Ei hakka siin tehniliste spetsifikatsioonidega koormama, need leiab huviline tootja kodulehelt.
Enne seadmega tutvumist tekkis mõningaid kahtlust äratavaid küsimusi, milledest mõned said vastuse, aga mõned mitte. Näiteks:
- kas "lendav" taldrik püsib piisava täpsusega tsentris ega hakka viskama horisontaalsuunas?
- kas "lendav" taldrik ei hakka lengerdama vertikaalsuunas?
- arusaadav, et seadmel kasutatakse kindla peale minnes väga tuntud tootja Ortofon helipead, aga miks just kõige odavamat mudelit?
- mis juhtub kui töötamise ajal toitevool katkeb?
- millisele sihtgrupile see grammofon on orienteeritud?
Alustuseks tuleb mainida, et seadme omanik oli vahetanud originaalhelipea parema vastu, milleks oli Ortofon 2M Black.
Grammofoni ülesseadmine toimub lihtsalt: aluspind loodi, väline toiteplokk ja signaalikaablid külge, taldrik asetatakse korpusest välja turritavatele tugedele.
Seejärel asetatakse peale plaat, mille puhastamine plaadiharjaga saab toimuda ainult taldriku seisvas olekus, sest leviteeriv taldrik nihkuks harja kasutamisel trajektoorilt ära ja kukuks ilmselt maha. Taldrik on päris raske, sisaldab püsimagneteid, seega selle kukutamine ei ole mitte mingis mõttes tervislik tegevus.
Peale plaadi puhastamist viiakse käpp käsitsi plaadi algusesse või soovitud kohta, nagu ikka ja käivitatakse grammofon. Seepeale taldriku all olevad toed tõmbuvad elektrimootori tegevuse toimel korpusesse, taldrik jääb korpuse kohale hõljuma ja hakkab tasapisi pöörlema. Pöörlemise alguses on taldriku laperdamine päris suur ja vajaliku kiiruse saavutamine ja stabiliseerumine võtab omajagu aega, stopperiga ei mõõtnud aga kuskil pigem 45 sekundit enne kui vajalik stabiilsus ja kiirus on käes.
Seejärel laskub helipea plaadile elektrimootoriga toimiva mikrolifti abil ja plaat hakkab mängima. Plaadi mängimise ajal horisontaalne viskamine ja vertikaalne laperdamine on minimaalsed, visuaalselt praktiliselt tuvastamatud, see protsess on üsna hästi kontrolli alla saadud.
Plaadi peatamisel tõstetakse käpp automaatselt üles, peatatakse taldriku pöörlemine (see jääb endiselt mangetpadjale hõljuma), tõstetakse taldriku toed üles (elektrimootori/ülekannete surina saatel), ongi stopp.
Siinkohal tuleb mainida, et plaaditaldriku levitatsioon on väga tundlik teema, helipea nõela surve on praktikas piiratud 1,5 grammile, sest näiteks 2 grammi survet juba pidurdab taldrikut sedavõrd et tekkiv kiiruse lainetamine oli helis märgatavalt kuulda. Tundlikum muusikukõrv tajus veerandnoodist kõikumist pikkade nootide puhul kohati juba 1,6 grammise nõelasurve korral, kui helipea oli veel välimisel helirajal. Sisemiste radadega ilming vähenes.
Tehnilise testplaadiga katsetamine andis samuti tulemuseks, et träkkimisvõime ei olnud parim ainult 1,5 grammise survega, oleks vajanud pisut enam, kuid suurema nõelasurve korral võib tekkida olukord, kus kiiruse lainetamine on juba sedavõrd suur, et automaatika lihtsalt peatab grammofoni töötamise.
Kriitilise kaaluküsimuse tõttu ei ole võimalik kasutada muid taldrikumatte kui ainult kõige kergemat vilti.
Samuti tundus visuaalselt, et leviteeriv taldrik oli pisut kaldu selles suunas kus helipea nõel puutus vastu plaati.
Levitatsiooniprotsessi tundlikkuse tõttu vajab grammofoniga ringikäimine kainet pead ja rahulikku meelt, kiirustamine peab olema välistatud. Plaadi vahetamine/pööramine võtab märksa kauem aega kui tavalise grammofoni korral.
Et mis siis juhtub kui toitevool kaob? Selleks on grammofoni sees abitoiteallikas (akud), ja automaatika katkestab koheselt grammofoni töö: tõstab helikäpa, peatab taldriku pöörlemise ja tõstab taldrikule toed alla, teeb turvalise stopi.
Grammofonil on ka autostop, mis peatab plaadi mängimise kui nõel jõuab plaadi lõppu. Praktikas oli näha, et nõel läheb ikka päris viimasele plaadivaole ja siis ka seade mõtles natuke aega, enne kui autostop rakendus. Omaniku teatel autostopi rakendumine toimib 95% tõenäosusega.
Pisut häiriv oli tugev elektrimootori ja ülekannete surin, kui plaaditaldriku toed liikusid korpuse sisse/välja.
Taldriku laagrimüra loomulikult ei esinenud, küll aga on kuulda omamoodi põrin kui taldrik alles kogub kiirust, seda tekitavad ilmselt levitatsiooni elektromagnetid. Kiiruse kätte saanud siis liigseid helisid kuulda ei ole.
Seadme kasutamine on välistatud südamestimulaatori kasutajatele, väliste häirivate magnetväljade ulatus on tootja andmetel 1 meeter ümber seadme. MM-helipea kasutamisel mingeid ebasoovitavaid induktsioone ei õnnestunud tuvastada, kuigi kasutatud fonokorrektor oli ilma infrasagedusfiltriteta ei jõudnud kõlarisse mingeid liigseid võnkeid. Aga MC-helipea kasutamine sellel grammofonil on välistatud, just nendesamade tuiklevate tugevate magnetväljade tõttu. Samuti ei ole praktikas võimalik rakendada nõelale survet üle 1,5 grammi.
Kellele on seade orienteeritud? Ei oskagi pakkuda... Soovituslik jaehind on €3500. Tõsisele audiofiilile seadme mõneti piiratud funktsionaalsus ei pruugi olla piisav. Niisama vinüülplaatide huvilisele on hind krõbedavõitu... Pilkupüüdvaks sisustuselemendiks sinu moodsasse kodusse? - Otse loomulikult!
Comment