Ühe plaadimängija valiku ja remondi lugu.
Et kui kellelgi on mõni selline pealkirjas mainitud plaadimassin remondiootel seisma jäänud või parasjagu "töökotta sisse tulemas", siis leiab ehk indu see käima joosta.
Või kui tekib üleüldine küsimus, kas seda tüüpi rullikuveoga, täismehhaanilise automaatikaga ja ilma kiirusstabilisaatorita mehhanism on ikka nii hea, nagu seda sageli Duali vanade plaadikate puhul öeldakse, võiks leida vastusena kinnitust või ümberlükkamist.
Lugu on pikk, 2 minuti lugemisega hakkama ei saa - hoiatuseks neile, kel kiire. Mul kiiret polnud - nii remontimine kui kirjutamine on iseenesest mõnusad protsessid.
Asi algas sellest, et soetasin puht teadmatusest, välise kuju meeldivuse järgi ja odava hinna tõttu ühe Telefunkeni muusikakeskuse. Grammofon+raadio+võimendi. Originaalis plaadiseadme poolest täisautomaatse käpa liigutuamisega plaadi peale ja tagasi.
Valmistamisaeg ca aastastest 1975-1978. Tolleaegse jaemüügihinnaga 1398DEM, kui radiomuseum.org andmeid usaldada.
Eesti kroonide ja DEMide mälestusväärselt jäiga suhte (1:8) kaudu tänasesse eurovääringusse teisendades oleks see midagi 700 Euro kanti. Uskumatult suur number isegi ilma diskontomäära ehk kunagise raha nüüdisväärtust arvestamata. Võiks ju midagigi väärt olla tänagi ?
Müüja kirjeldus oli tüüpiline pärl kõigi maailma mittemidagiütlevate müügikuulutuste seas - "seisukord pildil".
Eks niipalju oli pildipealt näha küll, et asi on üsnagi päevinäinud ja räbal ning remontida on tõenäoliselt vaja. Aga eks see ju oligi eesmärk. Panna mittetöötav asi toimima.
Mõnikord on ju viga ja veaparandus väga lihtsad, piisab lahtivõtmisest, puhastamisest ja tagasi kokkupanekust
Aparaat enne pealehakkamist:
See oli vähemalt kolmas kord, hankida mingi katkine automaatgrammofon, lootuses see korda teha.
Paraku olid kõik varasemad samasugused katsed lõppenud fiaskoga, ehk et katkisena ostetud masinad tuli sama katkisena maha müüa.
Kes on kunagi vähegi proovinud plaadimängijat remontida, on ilmselt kogenud, et kõige tüüpilisem ja tüütum nuhtlus kõigi plaadikeerutajate reanimatsiooni juures on see, et tundmatust mehhanismist arusaamiseks peaks nägema seda korraga nii alt kui ka pealt.
Ja masinavärk peaks olema töökorras, et mõistmine täielik oleks
Samas ei saa remontimiseks plaadiveokit ju tagurpidi pöörata, kuna siis raskusjõud kukutab käpa hoopis plaadist eemale ja tegelikku töökorda kontrollida pole võimalik.
Altpoolt uurimist takistab korpuse kast ...Automaatpillidel on sageli ka plaaditaldriku all olulisi hoobasid, mille toiminguid ei saa jälgida taldrikut eemaldamata, aga taldriku eemaldamisel ei toimi enam veomehhanism ja seeläbi ka kogu tervik.
Ühesõnaga, mittetöötava automaatplaadimängija remont ilma konkreetse aparaadi hingeelu tundmata, on üsna nokk-kinni-saba-lahti laadne ettevõtmine.
Seekord lubasin endale, et nüüd kindlasti ei anna alla, enne kui asjast asja saab.
Eriti suur plaadikuulaja või vinüüligurmaan pole ju kunagi olnudki, aga olin veendunud, et üks mugav vinüülplaadimasin peab kodus ikka olema. Kindel oli ka see, et vene masinaid enam ei taha ja udupeeneid mitmesajaeuroseid kvaliteetpille tol hetkel ka mitte. Muuhulgas sai automaatmängimise argumendiks ka see, et plaadi mängimapanek oleks mugav ka lapsele - käpa tõstmine ja nihutamine käsitsi ei ole noorema põlvkonna puhul piisavalt ahvatlev või piisavalt jõukohane või ohutult kahjutu plaadile&helipeale
Mängijatele ajakohast (2019) "turu-uuringut" tehas tundus kuidagi huvitav, et kuni 50EUR hinnaklassis pole kohalikult vinüülimängijate turult saada mitte midagi mõistlikku või toredat peale vene mängijate ja odavamaiguliste lääne plastkäkkide. Mis võibolla töötavad, aga välja näevad just nimelt odavalt ebameeldivad.
Hinnavahemikus 50-100 pole peale väga harvade erandite üldse midagi, mis oleks veidikenegi kvaliteetsem ja ägedam kui too kõige alumine hinnaklass.
Kõik head ja ilusad asjad hakkavad kusagilt 100EUR või isegi 120EUR piirilt. Selline eelarve tundus tol hetkel mittevajalikuna, seega jäigi valikusse midagi ehituslikult ja materjalikasutuslikult soliidset, aga remontivajavat.
Niisiis, ühel hetkel oli too Telefunkeni plaadikas keskusest välja kistud ja laual uurimiseks laiali.
Miskipärast ei teinud plaadikeerutusosakond mitte piuksugi.
START-STOP hoob oli kinni kiilunud ega lasknud end kuhugipoole nihutada.
Töölehakkamiseks ilma hooba ära murdmata, oli vaja juhthammasratas sobivamasse asendisse keerutada, mille järel hoovastik paiknes õigesse olekusse, tabas mootorilülitit, mootor hakkas tööle ja taldrik tiirutama. Vau. Aga käpp ikka ei liikunud.
Taldrikut keerutades too kollane juhtratas midagi toimetas ja liigutas kõhualuseid hoobasid, aga käpp püsis jonnakalt paigal.
Võtsin suuna tarkuste otsimisele netist ja siis alles leidsingi, et tegelikult on see plaadimasin Duali oma. Pealtpoolt vaadates on Dual 1225/1226 plaadimasinad Telefunkeni variandist erinevad, aga alumiste sisupiltide järgi ikka üsna samad.
Peamine erinevus ongi pealpool - Telefunkenil on strt ja stop toodud ühe hoova alla, Dualil on eraldi start ja stop lülitid.
Piltide ja laualoleva aparaadi võrdluse alusel püüdsin visuaalselt aru saada, ega äkki mingi nublakas või jupstükk puudu ei ole. Ei paistnud midagi kadunud olevat. Ka korpuse põhjast miskit mahapudenenut ei leidnud.
Siis viimaks sattusin ühe pildi juurde kirjutatud võlusõna otsa- Steuerpimpel!
Eesti keeles võiks see olla midagi sellist nagu "juhtnippel" või lihtsalt kummilutt
No alguses ma muidugi ei uskunud, et selline väike vidin mingit suurt mõju omaks. Aga kui selle vipstüki auks on tehtud lausa oma koduleht steurepimpel.com ja e-kaubandus pakub neid kümnetes eri variantdes, ju siis peab ikka tähtis asi olema Leidus ka hulga YT videosid selle nime järgi.
Igatahes oli see pimpel - või õigemini koht, kus see pidi asuma - end päris hästi ära peitunud käpaliigutamise juhthoova saba alla, seepärast ei paistnud ka piltidelt kohe silma selle puudumine minu plaadimasinas.
Laenatud pilt, pimpel peab paiknema pulga 1 otsas:
Tehniliselt on juhtnipli ülesanne hõõrdejõuga võtta vastu suure kollase tarkusehammasratta poolt nihutatava musta käpaliigutaja asendimuutus ja teisendada see käpa pöördiikumiseks.
Loomulikult ei olnud mul kannatust tellida seda imeniplit kusagilt misiganes kohast paarikaupa hinnaga 5€/tk ja 10-eurise saatmisega. Hinda iseenesest poleks ju palju, aga kokku oleks kogu muusika maksnud plaadimängija enda hinna. Ja samal õhtul kohale ka ei jõuaks.
"Teen selle pimpeli ise valmis!" mõtlesin.
Kuna sobivat poolpehmet või poolkõva kummitükki polnud käepärast, siis võtsin toorikuks puidust 6mm mööblitüübli.
Tahtmatult tuletasin tüüblilõikumise juures meelde lugusid tammepuust automootori-kolbidest ja legendi kellegi elektrooniku kursusetööst, kus ta skeemiarvutuse seletuskirjas olevat sisse kirjutanud läbilugemist tuvastava kontroll-lause: "kuna keegi seda tööd niikuinii kunagi ei loe, siis ma ütlen, et selle trafo südamiku tegin puust!".
Umbes kolmandal katsel sai ühest puidutüüblist toimiv pimpel. Sisuliselt oligi selle lihtsa nipli näol tegu kriitilist tähtsust omava nublakaga masinavärgis.
Käpa tõstmise, pööramise ja langetamise automaatika hakkas tööle. Esialgu siiski puudulikult. Käpp liikus plaadi kohale, aga kippus siis kohe hoidikusse tagasi.
Seepeale võtsin ette kõigi hoobade pöördepunktide õlitamise ja lõpuks toimis kõik mõlemas suunas - st käpp käpahoidjalt plaadi kohale, alla ja pärast plaadi läbimängimist oma kohale tagasi.
Uus puidust nippel oma kohal:
Sellega oli kõhualune seljatatud, edasi oli vaja pealpoolne käpaosakond üle vaadata. Kas käpa positsioon asetub õigesti ja kas raskus paigas.
Esmalt oli Shure M75 D helipeale uut nõela vaja. Vana nõel oli küljest ära rebitud, ainult juurikas istus pesas. Seda ei hakanud ise puust tegema, vaid ikkagi tellisin. Maksis kokku vähem, kui oleks see steuerpimpel koos saatmisega maksma läinud. Kahtlus oli muidugi ka helipeas endas, aga see õnneks töötas nagu nõela saabumise järel võis tuvastada.
Kokkuvõttes selgus, et automaatgrammofon tõstis käppa plaadile ja tagasi üllatavalt täpselt ja vaikselt. Taldriku pöörlemine, mootori töö ja rulliku keerlemine jäid samuti vastuvõetavalt hääletuks.
Käpa/helipea raskust sai reguleerida piisavalt sujuvalt, et nõel ei põrkaks ega prantsataks plaadile maandumisel ega hüppaks plaadiringil kulgedes.
Ka elektroonilisele osale ei saanud midagi ette heita. Plaadimängija käivitamine ega peatumine ei tekitanud signaalitümpsatusi, särinaid ega krõbinaid. Kõik vaikne nagu peab.
Kogu masinavärk töötas perfektselt, aga natuke hakkas ikka kahju, et terve aparaadi välimus pisut niruvõitu oli jäänud. Kriimuline kaas, esipaneelilt puuduvad lülitinupud, roostes plaadimängija alusplate.
No ei ole soliidne, nagu algul plaanitud. Ainult puhastamine ja lahtivõtmine-kokkupanek ei olnud küllaldased
Varasematest ebaõnnestunud remontimistest või õigemini remontimatajätmistest tulenenud karmavõlg oli küll eevendust saanud,- hästi töötav plaadimängija oli olemas, aga ilust ja soliidsusest jäi puudu.
Siis tuli meelde, et väga sarnane, aga pisut teise numbriga Telefunken aparaat oli kunagi varem müügis olnud osta oksjonitel. Visuaalselt heas korras, aga mittetöötav ja murdunud start-stop hoovaga.
Ja just sel hetkel oli too masin taas kord saadaval.
Kui äkki paneks kokku ühe masina sisemise toimivuse ja teise hea välimuse? Äsja tekkinud kogemuse põhjal oleks lootust asjast asja saada rohkem kui varem
Mis sellest edasi sai, tuleb võibolla järgmine post.
Et kui kellelgi on mõni selline pealkirjas mainitud plaadimassin remondiootel seisma jäänud või parasjagu "töökotta sisse tulemas", siis leiab ehk indu see käima joosta.
Või kui tekib üleüldine küsimus, kas seda tüüpi rullikuveoga, täismehhaanilise automaatikaga ja ilma kiirusstabilisaatorita mehhanism on ikka nii hea, nagu seda sageli Duali vanade plaadikate puhul öeldakse, võiks leida vastusena kinnitust või ümberlükkamist.
Lugu on pikk, 2 minuti lugemisega hakkama ei saa - hoiatuseks neile, kel kiire. Mul kiiret polnud - nii remontimine kui kirjutamine on iseenesest mõnusad protsessid.
Asi algas sellest, et soetasin puht teadmatusest, välise kuju meeldivuse järgi ja odava hinna tõttu ühe Telefunkeni muusikakeskuse. Grammofon+raadio+võimendi. Originaalis plaadiseadme poolest täisautomaatse käpa liigutuamisega plaadi peale ja tagasi.
Valmistamisaeg ca aastastest 1975-1978. Tolleaegse jaemüügihinnaga 1398DEM, kui radiomuseum.org andmeid usaldada.
Eesti kroonide ja DEMide mälestusväärselt jäiga suhte (1:8) kaudu tänasesse eurovääringusse teisendades oleks see midagi 700 Euro kanti. Uskumatult suur number isegi ilma diskontomäära ehk kunagise raha nüüdisväärtust arvestamata. Võiks ju midagigi väärt olla tänagi ?
Müüja kirjeldus oli tüüpiline pärl kõigi maailma mittemidagiütlevate müügikuulutuste seas - "seisukord pildil".
Eks niipalju oli pildipealt näha küll, et asi on üsnagi päevinäinud ja räbal ning remontida on tõenäoliselt vaja. Aga eks see ju oligi eesmärk. Panna mittetöötav asi toimima.
Mõnikord on ju viga ja veaparandus väga lihtsad, piisab lahtivõtmisest, puhastamisest ja tagasi kokkupanekust
Aparaat enne pealehakkamist:
See oli vähemalt kolmas kord, hankida mingi katkine automaatgrammofon, lootuses see korda teha.
Paraku olid kõik varasemad samasugused katsed lõppenud fiaskoga, ehk et katkisena ostetud masinad tuli sama katkisena maha müüa.
Kes on kunagi vähegi proovinud plaadimängijat remontida, on ilmselt kogenud, et kõige tüüpilisem ja tüütum nuhtlus kõigi plaadikeerutajate reanimatsiooni juures on see, et tundmatust mehhanismist arusaamiseks peaks nägema seda korraga nii alt kui ka pealt.
Ja masinavärk peaks olema töökorras, et mõistmine täielik oleks
Samas ei saa remontimiseks plaadiveokit ju tagurpidi pöörata, kuna siis raskusjõud kukutab käpa hoopis plaadist eemale ja tegelikku töökorda kontrollida pole võimalik.
Altpoolt uurimist takistab korpuse kast ...Automaatpillidel on sageli ka plaaditaldriku all olulisi hoobasid, mille toiminguid ei saa jälgida taldrikut eemaldamata, aga taldriku eemaldamisel ei toimi enam veomehhanism ja seeläbi ka kogu tervik.
Ühesõnaga, mittetöötava automaatplaadimängija remont ilma konkreetse aparaadi hingeelu tundmata, on üsna nokk-kinni-saba-lahti laadne ettevõtmine.
Seekord lubasin endale, et nüüd kindlasti ei anna alla, enne kui asjast asja saab.
Eriti suur plaadikuulaja või vinüüligurmaan pole ju kunagi olnudki, aga olin veendunud, et üks mugav vinüülplaadimasin peab kodus ikka olema. Kindel oli ka see, et vene masinaid enam ei taha ja udupeeneid mitmesajaeuroseid kvaliteetpille tol hetkel ka mitte. Muuhulgas sai automaatmängimise argumendiks ka see, et plaadi mängimapanek oleks mugav ka lapsele - käpa tõstmine ja nihutamine käsitsi ei ole noorema põlvkonna puhul piisavalt ahvatlev või piisavalt jõukohane või ohutult kahjutu plaadile&helipeale
Mängijatele ajakohast (2019) "turu-uuringut" tehas tundus kuidagi huvitav, et kuni 50EUR hinnaklassis pole kohalikult vinüülimängijate turult saada mitte midagi mõistlikku või toredat peale vene mängijate ja odavamaiguliste lääne plastkäkkide. Mis võibolla töötavad, aga välja näevad just nimelt odavalt ebameeldivad.
Hinnavahemikus 50-100 pole peale väga harvade erandite üldse midagi, mis oleks veidikenegi kvaliteetsem ja ägedam kui too kõige alumine hinnaklass.
Kõik head ja ilusad asjad hakkavad kusagilt 100EUR või isegi 120EUR piirilt. Selline eelarve tundus tol hetkel mittevajalikuna, seega jäigi valikusse midagi ehituslikult ja materjalikasutuslikult soliidset, aga remontivajavat.
Niisiis, ühel hetkel oli too Telefunkeni plaadikas keskusest välja kistud ja laual uurimiseks laiali.
Miskipärast ei teinud plaadikeerutusosakond mitte piuksugi.
START-STOP hoob oli kinni kiilunud ega lasknud end kuhugipoole nihutada.
Töölehakkamiseks ilma hooba ära murdmata, oli vaja juhthammasratas sobivamasse asendisse keerutada, mille järel hoovastik paiknes õigesse olekusse, tabas mootorilülitit, mootor hakkas tööle ja taldrik tiirutama. Vau. Aga käpp ikka ei liikunud.
Taldrikut keerutades too kollane juhtratas midagi toimetas ja liigutas kõhualuseid hoobasid, aga käpp püsis jonnakalt paigal.
Võtsin suuna tarkuste otsimisele netist ja siis alles leidsingi, et tegelikult on see plaadimasin Duali oma. Pealtpoolt vaadates on Dual 1225/1226 plaadimasinad Telefunkeni variandist erinevad, aga alumiste sisupiltide järgi ikka üsna samad.
Peamine erinevus ongi pealpool - Telefunkenil on strt ja stop toodud ühe hoova alla, Dualil on eraldi start ja stop lülitid.
Piltide ja laualoleva aparaadi võrdluse alusel püüdsin visuaalselt aru saada, ega äkki mingi nublakas või jupstükk puudu ei ole. Ei paistnud midagi kadunud olevat. Ka korpuse põhjast miskit mahapudenenut ei leidnud.
Siis viimaks sattusin ühe pildi juurde kirjutatud võlusõna otsa- Steuerpimpel!
Eesti keeles võiks see olla midagi sellist nagu "juhtnippel" või lihtsalt kummilutt
No alguses ma muidugi ei uskunud, et selline väike vidin mingit suurt mõju omaks. Aga kui selle vipstüki auks on tehtud lausa oma koduleht steurepimpel.com ja e-kaubandus pakub neid kümnetes eri variantdes, ju siis peab ikka tähtis asi olema
Leidus ka hulga YT videosid selle nime järgi.Igatahes oli see pimpel - või õigemini koht, kus see pidi asuma - end päris hästi ära peitunud käpaliigutamise juhthoova saba alla, seepärast ei paistnud ka piltidelt kohe silma selle puudumine minu plaadimasinas.
Laenatud pilt, pimpel peab paiknema pulga 1 otsas:
Tehniliselt on juhtnipli ülesanne hõõrdejõuga võtta vastu suure kollase tarkusehammasratta poolt nihutatava musta käpaliigutaja asendimuutus ja teisendada see käpa pöördiikumiseks.
Loomulikult ei olnud mul kannatust tellida seda imeniplit kusagilt misiganes kohast paarikaupa hinnaga 5€/tk ja 10-eurise saatmisega. Hinda iseenesest poleks ju palju, aga kokku oleks kogu muusika maksnud plaadimängija enda hinna. Ja samal õhtul kohale ka ei jõuaks.
"Teen selle pimpeli ise valmis!" mõtlesin.
Kuna sobivat poolpehmet või poolkõva kummitükki polnud käepärast, siis võtsin toorikuks puidust 6mm mööblitüübli.
Tahtmatult tuletasin tüüblilõikumise juures meelde lugusid tammepuust automootori-kolbidest ja legendi kellegi elektrooniku kursusetööst, kus ta skeemiarvutuse seletuskirjas olevat sisse kirjutanud läbilugemist tuvastava kontroll-lause: "kuna keegi seda tööd niikuinii kunagi ei loe, siis ma ütlen, et selle trafo südamiku tegin puust!".
Umbes kolmandal katsel sai ühest puidutüüblist toimiv pimpel. Sisuliselt oligi selle lihtsa nipli näol tegu kriitilist tähtsust omava nublakaga masinavärgis.
Käpa tõstmise, pööramise ja langetamise automaatika hakkas tööle. Esialgu siiski puudulikult. Käpp liikus plaadi kohale, aga kippus siis kohe hoidikusse tagasi.
Seepeale võtsin ette kõigi hoobade pöördepunktide õlitamise ja lõpuks toimis kõik mõlemas suunas - st käpp käpahoidjalt plaadi kohale, alla ja pärast plaadi läbimängimist oma kohale tagasi.
Uus puidust nippel oma kohal:
Sellega oli kõhualune seljatatud, edasi oli vaja pealpoolne käpaosakond üle vaadata. Kas käpa positsioon asetub õigesti ja kas raskus paigas.
Esmalt oli Shure M75 D helipeale uut nõela vaja. Vana nõel oli küljest ära rebitud, ainult juurikas istus pesas. Seda ei hakanud ise puust tegema, vaid ikkagi tellisin. Maksis kokku vähem, kui oleks see steuerpimpel koos saatmisega maksma läinud. Kahtlus oli muidugi ka helipeas endas, aga see õnneks töötas nagu nõela saabumise järel võis tuvastada.
Kokkuvõttes selgus, et automaatgrammofon tõstis käppa plaadile ja tagasi üllatavalt täpselt ja vaikselt. Taldriku pöörlemine, mootori töö ja rulliku keerlemine jäid samuti vastuvõetavalt hääletuks.
Käpa/helipea raskust sai reguleerida piisavalt sujuvalt, et nõel ei põrkaks ega prantsataks plaadile maandumisel ega hüppaks plaadiringil kulgedes.
Ka elektroonilisele osale ei saanud midagi ette heita. Plaadimängija käivitamine ega peatumine ei tekitanud signaalitümpsatusi, särinaid ega krõbinaid. Kõik vaikne nagu peab.
Kogu masinavärk töötas perfektselt, aga natuke hakkas ikka kahju, et terve aparaadi välimus pisut niruvõitu oli jäänud. Kriimuline kaas, esipaneelilt puuduvad lülitinupud, roostes plaadimängija alusplate.
No ei ole soliidne, nagu algul plaanitud. Ainult puhastamine ja lahtivõtmine-kokkupanek ei olnud küllaldased
Varasematest ebaõnnestunud remontimistest või õigemini remontimatajätmistest tulenenud karmavõlg oli küll eevendust saanud,- hästi töötav plaadimängija oli olemas, aga ilust ja soliidsusest jäi puudu.
Siis tuli meelde, et väga sarnane, aga pisut teise numbriga Telefunken aparaat oli kunagi varem müügis olnud osta oksjonitel. Visuaalselt heas korras, aga mittetöötav ja murdunud start-stop hoovaga.
Ja just sel hetkel oli too masin taas kord saadaval.
Kui äkki paneks kokku ühe masina sisemise toimivuse ja teise hea välimuse? Äsja tekkinud kogemuse põhjal oleks lootust asjast asja saada rohkem kui varem
Mis sellest edasi sai, tuleb võibolla järgmine post.
Comment