Juhtus nii, et ühe põneva juhuse tõttu sattus minu kätte suurfirma Yamaha üks kõlarimudel, nimega NS120. Meie kaubanduses väga levinud mudel, paari hind võib kõikuda 3500-4500 krooni vahel(vist, täpsustan).
Otsustasin asja pisut uurida ja katsetada ning oma tähelepanekuid ka foorumiga jagada.
Selline näeb ta siis välja:
Põrandakõlar, kõrgus umbes 80 cm maast.
Tagant lipik:
Nagu lipikult näha, lubab tehase 5" midbassiga 2ribalise kõlari RMS võimsuseks 60W ja maksimaalselt tervelt 200!!!W.
Egas midagi, asume aga köögipoolele. Lahtivõttes avaneb meile selline vaatepilt:
Filter, tavaline 2. järku, ilmselt Butterworthi järgi. Konded on mõlemad bipolaarid, 10 mF ja 3.3 mF, midbassi pool on raudsüdamikuga.
Esimene üllatus on kindlasti vatiini :blink: puudumine - õigemini, seda on näpuotsaga
Lisaks on veel vildist mingi udemeke:
Ilmselgelt vähe...
Nagu tähelepanelik vaatleja juba on märganud, on kast tehtud saepuruplaadist; ent põnevaks teeb kogu värgi asjaolu, et esipaneel, mis peaks olema võimalikult jäik ja paks, on tehtud tervelt 16!!!!!! mm OSB-plaadist(sarnane oma struktuurilt saepurule, aga mitte nii tihe, vedel selline):
Mõõtmata jäid külgseinad, kuid need on ilmselt veelgi õhemad, kuna kasvõi juba vaikse mängimise ajal oli vibratsioon LIIGA hästi tunda.
Nüüd aga kogu asja püant ja kulminatsioon: tegemist ei olegi põrandakõlariga! Tegelikult on kõlar otse inverteri alt(vt. ka esimest pilti) vaheseinaga eraldatud, nii et tegemist on butafooriaga - riiulikõlariga põrandakõlari kestas!
Alumine kamber:
Valjukad ise on mingid no-name asjandused(Kagu-Aasia regiooni toodang), koonusematerjal on polüpropüleen, korv on plekist:
Kõlari kaal on kerge, ei tasu rääkida isegi mitte 10st kg.
Soundist:
Tonaalsuse poolest on ka hullemaid asju, kuid midagi rõõmustavad siin ikkagi pole. Kesksagedusel on tohutu lohk, mida saaks kirjeldada fraasiga lack of details. Äärmiselt segane ja keeruline vahemik tekib, mistõttu ka helipilt on vääraklik. Lisaks häirib tohutult kõlari kastikonstrutsioonist ning dampingu vähesusest tingitud kumin, sõna otseses mõttes tüütu undamine.
Polüpropüleenmembraaniga valjukatel ongi see häda, et kui nad on odavad ja seega kehvalt tehtud, on nende kõla täiesti tuhm - äralangus tekib kohe peale 2 kHz, üle selle on võimelised esitama vaid nõmedaid harmoonilisi resosid vms. Erksust antud juhul polnud, ja see häirib. Kõrgsageduse kuppel on tehtud immutatud tektsiilist vms, tundub, et lõpp paraku vajub liiga vara ära ja jällegi, puudujääk üldsoundis.
Kõlari juhtmed olid tüüpiliselt klemmidega ühendatud, seda kohtab 95% tehasekõlarites.
Otsustasin asja pisut uurida ja katsetada ning oma tähelepanekuid ka foorumiga jagada.
Selline näeb ta siis välja:
Põrandakõlar, kõrgus umbes 80 cm maast.
Tagant lipik:
Nagu lipikult näha, lubab tehase 5" midbassiga 2ribalise kõlari RMS võimsuseks 60W ja maksimaalselt tervelt 200!!!W.
Egas midagi, asume aga köögipoolele. Lahtivõttes avaneb meile selline vaatepilt:
Filter, tavaline 2. järku, ilmselt Butterworthi järgi. Konded on mõlemad bipolaarid, 10 mF ja 3.3 mF, midbassi pool on raudsüdamikuga.
Esimene üllatus on kindlasti vatiini :blink: puudumine - õigemini, seda on näpuotsaga
Lisaks on veel vildist mingi udemeke:
Ilmselgelt vähe...
Nagu tähelepanelik vaatleja juba on märganud, on kast tehtud saepuruplaadist; ent põnevaks teeb kogu värgi asjaolu, et esipaneel, mis peaks olema võimalikult jäik ja paks, on tehtud tervelt 16!!!!!! mm OSB-plaadist(sarnane oma struktuurilt saepurule, aga mitte nii tihe, vedel selline):
Mõõtmata jäid külgseinad, kuid need on ilmselt veelgi õhemad, kuna kasvõi juba vaikse mängimise ajal oli vibratsioon LIIGA hästi tunda.
Nüüd aga kogu asja püant ja kulminatsioon: tegemist ei olegi põrandakõlariga! Tegelikult on kõlar otse inverteri alt(vt. ka esimest pilti) vaheseinaga eraldatud, nii et tegemist on butafooriaga - riiulikõlariga põrandakõlari kestas!
Alumine kamber:
Valjukad ise on mingid no-name asjandused(Kagu-Aasia regiooni toodang), koonusematerjal on polüpropüleen, korv on plekist:
Kõlari kaal on kerge, ei tasu rääkida isegi mitte 10st kg.
Soundist:
Tonaalsuse poolest on ka hullemaid asju, kuid midagi rõõmustavad siin ikkagi pole. Kesksagedusel on tohutu lohk, mida saaks kirjeldada fraasiga lack of details. Äärmiselt segane ja keeruline vahemik tekib, mistõttu ka helipilt on vääraklik. Lisaks häirib tohutult kõlari kastikonstrutsioonist ning dampingu vähesusest tingitud kumin, sõna otseses mõttes tüütu undamine.
Polüpropüleenmembraaniga valjukatel ongi see häda, et kui nad on odavad ja seega kehvalt tehtud, on nende kõla täiesti tuhm - äralangus tekib kohe peale 2 kHz, üle selle on võimelised esitama vaid nõmedaid harmoonilisi resosid vms. Erksust antud juhul polnud, ja see häirib. Kõrgsageduse kuppel on tehtud immutatud tektsiilist vms, tundub, et lõpp paraku vajub liiga vara ära ja jällegi, puudujääk üldsoundis.
Kõlari juhtmed olid tüüpiliselt klemmidega ühendatud, seda kohtab 95% tehasekõlarites.
Comment