S90-t maha tehes võiks arvestada siiski seda, et omas ajas olid need täiesti arvestatavad kastid, kuna midagi paremat tol hetkel võtta polnud. Ning polnud see lääne laiatarberida parem eriti ühtigi. Tuleb meelde ühe tuttava jutustatud lugu sellest, kuidas ta vene aja lõpus Soomes Pioneere ja Sonysid piidlemas käis ja seepeale müüja oli öelnud, et "vironpoika", mine koju ja osta oma S90, see on vähemalt kõlari moodigi.
Jätkaks ka pisut OT lampidest ja muusikast. Kvaliteedi koha pealt olen jõudnud arusaamisele, et lampvõimendi igapäevaseks muusikakuulamiseks minetab oma tähenduse. Sest muusika, mida kuulata peab olema ikkagi kvaliteetne, et sellest maksimaalne kaif kätte saada. Kui kuulata mingit Hendrixit või Stevie Ray Vaughanit saasta tehnika taga on see ikkagi Hendrix või SRV, teine lugu on näiteks Mark Knopfleri ja Dire Straitsiga. Saasta tehnika taga ei kuule lihtsalt selle venna detailide- ja nüansirohket muusikat õieti. Olen juhtunud kuulma üht väga heal tasemel Dire Straitsi albumit läbi ca. 40000 maksva tehnika ning selle juures jäi tõesti mulje nagu oleks bänd sealsamas ning kui käsi välja sirutada, siis saad Knopfleri strati lausa silitada. Teine asi, mis mulle mulje jättis oli Norah Jones. Kui kuulasin kodus oma suhteliselt saastades kastidest, siis tundus see plaat olema "plaat nagu ikka", seal aga ärkas see ellu. Ja võrdluseks olid võimendi taga lisaks korralikele kastidele just Moskva olümpiamängude eriseeria S90-d, kõlareid ümber lülitades oli selge, miks on S90 saast - bassid valgusid laiali ning ka tunne "bändi sealsamas olemisest" kadus hetkega.
Sain siin hiljaaegu valmis jälle ühe lampidega kitarrivõimu ja lükkasin sellele pulli pärast sisse ka Muddy Watersi mingi 50 salvestatud plaadilt tuleva signaali ning see oli ILUS. Kuigi selle võimendi kvaliteet polnud mitte just kõige parem ning lisaks oli see ka optimeeritud pillile, ärkas muusika siiski ellu. Ning siis meenus teooria, mida ma kunagi pidasin jamaks: lampvõimendi on hea küll, kuid ideaalne on see ainult muusika jaoks, mis on algusest peale käinud läbi lambi. Mõistan seda nii, et kui linti läks see läbi lambi, miksiti seda läbi lambi ning režissöör kuulas seda ka hiljem läbi lambi, siis optimeeriti see situatsioonile, kus ka lõpptarbija kuulas seda läbi lambi. Transsvõimude ning "ideaalsete" kõlaritega kuulates läheb aga kaotsi muusika esialgne värv ning see kõlab sama külmalt ja tuimalt nagu mingi suvaline umpa-umpa, mis rullarite autoraadiotest iga päev kostab.
Mis ma oskan öelda, kui vähegi raha millegi korralikuma jaoks jätkub, siis tasub S90 eemale hoida. Samas aga kui suudad leppida sellega, et tegu on oma aja tasemega ning siis oli see hea, siis võib ju ka nendega leppida. Kõik sõltub ikkagi sellest mida sa taotled, kas kuulad mingit taustamüra või kuulad MUUSIKAT...
Edu!
Jätkaks ka pisut OT lampidest ja muusikast. Kvaliteedi koha pealt olen jõudnud arusaamisele, et lampvõimendi igapäevaseks muusikakuulamiseks minetab oma tähenduse. Sest muusika, mida kuulata peab olema ikkagi kvaliteetne, et sellest maksimaalne kaif kätte saada. Kui kuulata mingit Hendrixit või Stevie Ray Vaughanit saasta tehnika taga on see ikkagi Hendrix või SRV, teine lugu on näiteks Mark Knopfleri ja Dire Straitsiga. Saasta tehnika taga ei kuule lihtsalt selle venna detailide- ja nüansirohket muusikat õieti. Olen juhtunud kuulma üht väga heal tasemel Dire Straitsi albumit läbi ca. 40000 maksva tehnika ning selle juures jäi tõesti mulje nagu oleks bänd sealsamas ning kui käsi välja sirutada, siis saad Knopfleri strati lausa silitada. Teine asi, mis mulle mulje jättis oli Norah Jones. Kui kuulasin kodus oma suhteliselt saastades kastidest, siis tundus see plaat olema "plaat nagu ikka", seal aga ärkas see ellu. Ja võrdluseks olid võimendi taga lisaks korralikele kastidele just Moskva olümpiamängude eriseeria S90-d, kõlareid ümber lülitades oli selge, miks on S90 saast - bassid valgusid laiali ning ka tunne "bändi sealsamas olemisest" kadus hetkega.
Sain siin hiljaaegu valmis jälle ühe lampidega kitarrivõimu ja lükkasin sellele pulli pärast sisse ka Muddy Watersi mingi 50 salvestatud plaadilt tuleva signaali ning see oli ILUS. Kuigi selle võimendi kvaliteet polnud mitte just kõige parem ning lisaks oli see ka optimeeritud pillile, ärkas muusika siiski ellu. Ning siis meenus teooria, mida ma kunagi pidasin jamaks: lampvõimendi on hea küll, kuid ideaalne on see ainult muusika jaoks, mis on algusest peale käinud läbi lambi. Mõistan seda nii, et kui linti läks see läbi lambi, miksiti seda läbi lambi ning režissöör kuulas seda ka hiljem läbi lambi, siis optimeeriti see situatsioonile, kus ka lõpptarbija kuulas seda läbi lambi. Transsvõimude ning "ideaalsete" kõlaritega kuulates läheb aga kaotsi muusika esialgne värv ning see kõlab sama külmalt ja tuimalt nagu mingi suvaline umpa-umpa, mis rullarite autoraadiotest iga päev kostab.
Mis ma oskan öelda, kui vähegi raha millegi korralikuma jaoks jätkub, siis tasub S90 eemale hoida. Samas aga kui suudad leppida sellega, et tegu on oma aja tasemega ning siis oli see hea, siis võib ju ka nendega leppida. Kõik sõltub ikkagi sellest mida sa taotled, kas kuulad mingit taustamüra või kuulad MUUSIKAT...
Edu!
Comment