Vs: "Recycled AMP" ehk siis midagi päris rohelistele
Recycling on endiselt lahe.
Lisan teemasse mõned uued lähenemised:
- Lisaks skeemielementidele sai ka kogu ülejäänud konstruktsioon tehtud detailidest, mis oleks muidu prügikasti rännanud
- Võimendi põhineb täielikult germaaniumtransistoridel
- Traditsiooniliselt korpusesse suletud transistorvõimendi sai edevatele lampvõimenditele omase "avatud" disaini
99% detailidest elab siin oma teist, kolmandat või kümnendat elu. Doonoriteks on olnud erinevad telekad, magnetofonid, tööstuselektroonikaseadmed, elektripaigaldised(šassii põhiosaks on tsingitud plekist kaablikanduri jupp), isegi üks arvuti ja lauasahtel. Ainult kaitsmepesa, kõlariklemmid ja tõmbeneedid on ostetud uuena.
Germaaniumtransside kasutamine helisagedusvõimendis toob arvatavasti nii mõnelegi kurja irve suule.
Et on madal sagedussuutlikus, suured moonutused ja ablas voolutarbimine. Ühesõnaga füüsika, mille vastu ei aita muusika ega ükski jutupuhumine.
Aga kui mitte hakata võrdlema väga kõrgete tippudega lampide ja räni vallas, käib küll.
Antud skeem pärineb niisugusest nõuka-aegsest üllitisest nagu "В помощь радиолюбителю. 1985 г.", "С. Филин. Стереофонический усилитель звуковой частоты"
4 Oomi puhul nominaalvõimsus(siinus)=20W, maksimaalne 25W, ml-moonutused<=0,5%. Mõõtnud ei ole, andmed artiklist.
Algajale suurepäraselt lihtne tükk, ladusin selle kokku juba miljon aastat tagasi ja hakkas veatult tööle, aga vedelema ta jäigi.
Lõputransistorid П217В asendasin П210А-ga, sest õige tähega П217 polnud võtta. Visuaalselt on mõõtmete poolest suurem transs praegugi plussiks
Avatud konstruktsioon on transistorvõimendi puhul muidugi natuke riskantsem kui lambi puhul - elektriohutuse ja juhusliku lühise mõttes.
Ohutustaset saab antud juhul kergesti viia nõutavale tasemele, piisab trafo viikude ja dioodide katmisest isolatsioonplaadiga. Ülejäänud osas ei ületa näppudega katsutav pinge kergesti ligipääsetavates kohtades 25V.
Üks miinus on lahtisel võimendil veel - tolmu kogub väga hästi ja eemaldada on seda erakordselt tülikas
Momendil sai asi mono, kuna teist trükkplaati tookord ammu ei teinudki ja eks praktiliselt ongi hetkevajadus ainult ühe kanali järgi (kitarri võimendi).
Aga šassiil jäi ruumi ka stereopaigutuse jaoks.
Skeem:
Recycling on endiselt lahe.
Lisan teemasse mõned uued lähenemised:
- Lisaks skeemielementidele sai ka kogu ülejäänud konstruktsioon tehtud detailidest, mis oleks muidu prügikasti rännanud
- Võimendi põhineb täielikult germaaniumtransistoridel
- Traditsiooniliselt korpusesse suletud transistorvõimendi sai edevatele lampvõimenditele omase "avatud" disaini
99% detailidest elab siin oma teist, kolmandat või kümnendat elu. Doonoriteks on olnud erinevad telekad, magnetofonid, tööstuselektroonikaseadmed, elektripaigaldised(šassii põhiosaks on tsingitud plekist kaablikanduri jupp), isegi üks arvuti ja lauasahtel. Ainult kaitsmepesa, kõlariklemmid ja tõmbeneedid on ostetud uuena.
Germaaniumtransside kasutamine helisagedusvõimendis toob arvatavasti nii mõnelegi kurja irve suule.
Et on madal sagedussuutlikus, suured moonutused ja ablas voolutarbimine. Ühesõnaga füüsika, mille vastu ei aita muusika ega ükski jutupuhumine.
Aga kui mitte hakata võrdlema väga kõrgete tippudega lampide ja räni vallas, käib küll.
Antud skeem pärineb niisugusest nõuka-aegsest üllitisest nagu "В помощь радиолюбителю. 1985 г.", "С. Филин. Стереофонический усилитель звуковой частоты"
4 Oomi puhul nominaalvõimsus(siinus)=20W, maksimaalne 25W, ml-moonutused<=0,5%. Mõõtnud ei ole, andmed artiklist.
Algajale suurepäraselt lihtne tükk, ladusin selle kokku juba miljon aastat tagasi ja hakkas veatult tööle, aga vedelema ta jäigi.
Lõputransistorid П217В asendasin П210А-ga, sest õige tähega П217 polnud võtta. Visuaalselt on mõõtmete poolest suurem transs praegugi plussiks
Avatud konstruktsioon on transistorvõimendi puhul muidugi natuke riskantsem kui lambi puhul - elektriohutuse ja juhusliku lühise mõttes.
Ohutustaset saab antud juhul kergesti viia nõutavale tasemele, piisab trafo viikude ja dioodide katmisest isolatsioonplaadiga. Ülejäänud osas ei ületa näppudega katsutav pinge kergesti ligipääsetavates kohtades 25V.
Üks miinus on lahtisel võimendil veel - tolmu kogub väga hästi ja eemaldada on seda erakordselt tülikas
Momendil sai asi mono, kuna teist trükkplaati tookord ammu ei teinudki ja eks praktiliselt ongi hetkevajadus ainult ühe kanali järgi (kitarri võimendi).
Aga šassiil jäi ruumi ka stereopaigutuse jaoks.
Skeem:
, sisu osas on mõte veel paar päeva lahtine.
Comment