Heaks variandiks on muidugi TPA6120A2 või mõni hea OP + lineaarsed lõputransistorid (Ik näiteks kuni 0,8A). Kõrgemaoomiliste kõrvaklappide puhul saab kasutada ka paljast Op, mille vool on suurem - näiteks RC4580.
Ma katsetasin pühapäeval mõningaid ebatraditsioonilisi kõrvaklapi võimendite variante.
Kasutasin selleks A2030 ja LM1875 võimendeid.
A2030 töötas 32Ω kõrvaklappidega (olid ühendatud monona paralleelselt ja 16Ω koormus) alates 3V (2X1,5V). LM1875 töötas alates 8V (2X4V). Kusjuures A2030 töötas moonutatult veelgi madalama toitepingega, LM1875 lülitas ennast alla 8V pauguga välja.
12V (2X6V) toitel oli katsetamisel ilma signaalita voolutarve A2030-l 27mA ja LM1875-l 36mA.
Võrreldes väikese võimsusega kõrvaklapivõimenditega oli bassiosa tunduvalt parem ja konkreetsem. Ma ei kasutanud katsetusel väljundis järjestikulist takistit – ilmselt sellepärast oli parem sumbuvus. A2030 lin sagedusriba oli 300kHz, LM oma seekord ei mõõtnud. Mikroskeemid olid ilma radikata ja olid max kuulamisnivool vaevumärgatavalt leiged. Mingit märgatavat müra ei olnud, võib-olla tundlikumate kõrvaklappidega siiski on? Põhiprobleemiks oli toide – 100Hz. Toide peab olema hästi silutud, maandused ja varjestus korrektsed. Võiks ju kasutada akutoidet. Mõningaseks puuduseks digiajastul on andmelehe soovitus, et pingevõimendus peab olema vähemalt 24dB. Ma ei proovinud ka võimendust muuta. Võimendi tuleb liiga tundlik. Kõrvaklappidega kuulatakse tavaliselt suurte helinivoodega. Kõrvaklapi võimendi puhul digisignaalide kasutamisel muidugi tämbrit ja toonkompensatsiooni pole vaja. Kui kuulata lisaks vanu kassette või kehvemat linti, siis võiks siiski olla koos otselülitamise võimalusega. Ka kõlarite puhul võiks kasutada, kui muusika mängib vaikselt ja lihtsalt taustaks.
Kui võrrelda subjektiivset helipilti, siis LM oli nagu parem kõrgemas otsas ja A jälle madalamas. Mõlemal võimendil oli samasugune trükkplaat samade ülejäänud juppidega ja võimendusega.
Ma katsetasin pühapäeval mõningaid ebatraditsioonilisi kõrvaklapi võimendite variante.
Kasutasin selleks A2030 ja LM1875 võimendeid.
A2030 töötas 32Ω kõrvaklappidega (olid ühendatud monona paralleelselt ja 16Ω koormus) alates 3V (2X1,5V). LM1875 töötas alates 8V (2X4V). Kusjuures A2030 töötas moonutatult veelgi madalama toitepingega, LM1875 lülitas ennast alla 8V pauguga välja.
12V (2X6V) toitel oli katsetamisel ilma signaalita voolutarve A2030-l 27mA ja LM1875-l 36mA.
Võrreldes väikese võimsusega kõrvaklapivõimenditega oli bassiosa tunduvalt parem ja konkreetsem. Ma ei kasutanud katsetusel väljundis järjestikulist takistit – ilmselt sellepärast oli parem sumbuvus. A2030 lin sagedusriba oli 300kHz, LM oma seekord ei mõõtnud. Mikroskeemid olid ilma radikata ja olid max kuulamisnivool vaevumärgatavalt leiged. Mingit märgatavat müra ei olnud, võib-olla tundlikumate kõrvaklappidega siiski on? Põhiprobleemiks oli toide – 100Hz. Toide peab olema hästi silutud, maandused ja varjestus korrektsed. Võiks ju kasutada akutoidet. Mõningaseks puuduseks digiajastul on andmelehe soovitus, et pingevõimendus peab olema vähemalt 24dB. Ma ei proovinud ka võimendust muuta. Võimendi tuleb liiga tundlik. Kõrvaklappidega kuulatakse tavaliselt suurte helinivoodega. Kõrvaklapi võimendi puhul digisignaalide kasutamisel muidugi tämbrit ja toonkompensatsiooni pole vaja. Kui kuulata lisaks vanu kassette või kehvemat linti, siis võiks siiski olla koos otselülitamise võimalusega. Ka kõlarite puhul võiks kasutada, kui muusika mängib vaikselt ja lihtsalt taustaks.
Kui võrrelda subjektiivset helipilti, siis LM oli nagu parem kõrgemas otsas ja A jälle madalamas. Mõlemal võimendil oli samasugune trükkplaat samade ülejäänud juppidega ja võimendusega.
Comment