Sain tegelikult juba mõne aja eest valmis ühe nikerdisega ning mõtlesin, et jagaks siis natuke infot ka teistele.
Kes vähegi elektrikitarriga kokku on puutunud, see teab, et kõige magusamad helid tulevad tavaliselt läbi viimase piirini põhja keeratud vastastaktlõpuga lampvõimendi. Sellise võimendi väljundvõimsuse alampiir on seeriatootmises olevate seadmete puhul paraku kusagil 10W kandis - liiga palju isegi väiksema pubinurga jaoks, rääkimata suvalisest korterist. Küpses idee teha midagi pisemat - nii 1-1,5W. Kodustesse tingimustesse täitsa paras.
Lõppu valisin vene 6N8P, kuna oktaalsokliga lamp tundus välimuselt pisut meeldivam (häbi, häbi) ning 6N1P-ga lõppu kuulnuna olid veel meeles meeldivad helid, mis tollest võimenidist tulid. Lõpu disainisin ise täiesti klassikalise vastastaktlülitusena, faasipöörajas kasutasin jagatud koormusega lülitust. Eelvõimendi ja üldlahenduse koha pealt võtsin eeskujuks Matchlessi, kuid mitte levinud kloonijate lemmiku Lightning'u või Spitfire vaid pisut haruldasema ning huvitavama lahendusega Clubman 30-e. See võimendi köitis mind oma kummalise skeemiga - eelastmes on 1x võimendusega paralleelitud 12ax7, mille mõtteks suutsin välja mõelda ainult sisendtakistuse suurendamise, mille saaks vägagi edukalt läbi viia ka lihtsalt katoodjärguriga. Sellele puhvrile järgneb tämbriplokk, millel tekkivate kadude kompenseerimiseks on järele paigutatud pentoodiga originaalis üpriski suure võimendusteguriga aste. Sellele astmele järgneb helitugevusregulaator ning sellele omakorda eelvõimendi väljund ning lõpu sisend, millele kohe järgneb faasipööraja. Enda skeemis esialgsete plaanide kohaselt pidi enne faasipöörajat tulema veel üks trioodiga võimendusaste, et tagada lõpulampide korralik lahtitüürimine, sest lõppvõimendi sisendi nivoo pidi jääma maksimaalselt 1V piiresse, arvutuste järgi oleks lõpu lahti tüürimiseks vaja olnud ca. 3,5-4V. Enda lahenduse puhul kasutasin sisendis 6N2P-d, pentoodina 6Ž4P-d ning faasipöörajas ja sellele eelnevas võimendusastmes jällegi 6N2P-d. Matchlessilt laenasin ka kummalisena tunduva Master-Brilliance lülituse, mis paiknes peale faasipöörajat ning minu loogika kohaselt poleks midagi peale ülirämeda moonutuse tekitamise pidanud tegema.
Peale mõningate pausidega väldanud ehitamist sai võimendi lõpuks enam-vähem komplektsesse olukorda viidud. Proovides häiris esimese asjana suhteliselt suur võrgumüra. Teise asjana häiris juba suhteliselt väikese võimenduse juures tekkiv järsk, ühetaktilist võimendit meenutav moonutus. Ega siis midagi, karp ossi taha ja mõõtma. Üllatuseks avastasin võimendi väljundist paraja saehamba. Master-poteka keeramine aga keeras saehamba teisipidi. Mida paganat? Skeem ette ja torkima. Selgus, et kiiruga oli jäänud ühendamata üks juhe, mis pidi kahte potekat omavahel ühendama. Parandasin kiiresti vea ning pilt muutus märksa paremaks. Häälestasin üle lõpu ja faasipööraja töörežiimid, ning avastasin, et eelvõimendi väljundis on 1V asemel pigem kümmekond ja tsipa rohkemgi volti. See selgitas ka eelnevalt täheldadud lõpu kiire kinnijooksmise. Kiire arvutus näitas pentoodi võimendusteguriks konkreetses režiimis ~90. "Natuke" liiga palju. Peale mitmeid katseid ümber häälestada pidin rahulduma variandiga, kus jätsin pentoodi katoodi "ujuma" st. eemaldasin katoodtakistilt silumiskondeka. Nüüd oli eelvõimendi võimendus enam-vähem mõeldud piirides ning kiirelt sai üle kontrollitud ka puhvri töörežiim. Kõik tundus paigas olevat.
Pistsin pilli sappa ning esimesed noodid, mis kõlarist kostusid tundusid paljulubavad. Võrgumüra oli küll veel olemas, kuid võimendil oli juba tunduvalt rohkem puhast pearuumi ning kerge draivi piiripeal mängides tundus olevat tegu üpris tundliku ning täitsa "oma hingega" riistapuuga. Moonutus ise oli suhteliselt omapärane ning võib-olla maitseasi, aga minu maitsele pisut liiga järsk. Mõõtsin ära ka umbkaudse clean väljundvõimsuse, mis jäi u. 100 mV sisendsignaali juures ca. 0,75 W kanti.
Võrgumüra põhjust otsides tundus, et see tuli küttejuhtmetest. Ehitasin pisikese alaldi ning ühendasin selle küttejuhtmetele vahele. Selle tulemuseks oli (õnneks) praktiliselt vaikne võimendi, ainult "punni" maksimaalselt põhja keerates on veel õrna undamist kuulda. Kuid see enam ei häiri.
Eelarvest võin niipalju öelda, et ostetud on trafod (RS), lüüdid (RS), sidestuskondekad (Elfa), potekad (RS - odavad ning suhteliselt kehvad juustud) ning nipet näpet ehk veel. Ostetud kraamile kulus kokku umbes 3000,- Kuid nii mõnedki jupid pärinevad ka lauasahtlist, nii et asja tegelikku maksumust ei oskagi ennustada. Plaanis on kunagi võimendile ka kaubanduslik välimus anda, mille juurde kuulub pleksiklaasist, valgustatud esipaneel ning korralik head-tüüpi korpus.
Lisaks paar pilti ka:
http://lepo.it.da.ut.ee/~rnahkur/voim/
Kui kellelgi isu skeemi järgi on, siis jagaks seda rõõmuga, aga hetkel pole viitsimist korralikku skeemi joonestada, kui kedagi rahuldab võin käsitsi visandatud põhimõttelise lahenduse sisse skännida ning meilile saata
Kes vähegi elektrikitarriga kokku on puutunud, see teab, et kõige magusamad helid tulevad tavaliselt läbi viimase piirini põhja keeratud vastastaktlõpuga lampvõimendi. Sellise võimendi väljundvõimsuse alampiir on seeriatootmises olevate seadmete puhul paraku kusagil 10W kandis - liiga palju isegi väiksema pubinurga jaoks, rääkimata suvalisest korterist. Küpses idee teha midagi pisemat - nii 1-1,5W. Kodustesse tingimustesse täitsa paras.
Lõppu valisin vene 6N8P, kuna oktaalsokliga lamp tundus välimuselt pisut meeldivam (häbi, häbi) ning 6N1P-ga lõppu kuulnuna olid veel meeles meeldivad helid, mis tollest võimenidist tulid. Lõpu disainisin ise täiesti klassikalise vastastaktlülitusena, faasipöörajas kasutasin jagatud koormusega lülitust. Eelvõimendi ja üldlahenduse koha pealt võtsin eeskujuks Matchlessi, kuid mitte levinud kloonijate lemmiku Lightning'u või Spitfire vaid pisut haruldasema ning huvitavama lahendusega Clubman 30-e. See võimendi köitis mind oma kummalise skeemiga - eelastmes on 1x võimendusega paralleelitud 12ax7, mille mõtteks suutsin välja mõelda ainult sisendtakistuse suurendamise, mille saaks vägagi edukalt läbi viia ka lihtsalt katoodjärguriga. Sellele puhvrile järgneb tämbriplokk, millel tekkivate kadude kompenseerimiseks on järele paigutatud pentoodiga originaalis üpriski suure võimendusteguriga aste. Sellele astmele järgneb helitugevusregulaator ning sellele omakorda eelvõimendi väljund ning lõpu sisend, millele kohe järgneb faasipööraja. Enda skeemis esialgsete plaanide kohaselt pidi enne faasipöörajat tulema veel üks trioodiga võimendusaste, et tagada lõpulampide korralik lahtitüürimine, sest lõppvõimendi sisendi nivoo pidi jääma maksimaalselt 1V piiresse, arvutuste järgi oleks lõpu lahti tüürimiseks vaja olnud ca. 3,5-4V. Enda lahenduse puhul kasutasin sisendis 6N2P-d, pentoodina 6Ž4P-d ning faasipöörajas ja sellele eelnevas võimendusastmes jällegi 6N2P-d. Matchlessilt laenasin ka kummalisena tunduva Master-Brilliance lülituse, mis paiknes peale faasipöörajat ning minu loogika kohaselt poleks midagi peale ülirämeda moonutuse tekitamise pidanud tegema.
Peale mõningate pausidega väldanud ehitamist sai võimendi lõpuks enam-vähem komplektsesse olukorda viidud. Proovides häiris esimese asjana suhteliselt suur võrgumüra. Teise asjana häiris juba suhteliselt väikese võimenduse juures tekkiv järsk, ühetaktilist võimendit meenutav moonutus. Ega siis midagi, karp ossi taha ja mõõtma. Üllatuseks avastasin võimendi väljundist paraja saehamba. Master-poteka keeramine aga keeras saehamba teisipidi. Mida paganat? Skeem ette ja torkima. Selgus, et kiiruga oli jäänud ühendamata üks juhe, mis pidi kahte potekat omavahel ühendama. Parandasin kiiresti vea ning pilt muutus märksa paremaks. Häälestasin üle lõpu ja faasipööraja töörežiimid, ning avastasin, et eelvõimendi väljundis on 1V asemel pigem kümmekond ja tsipa rohkemgi volti. See selgitas ka eelnevalt täheldadud lõpu kiire kinnijooksmise. Kiire arvutus näitas pentoodi võimendusteguriks konkreetses režiimis ~90. "Natuke" liiga palju. Peale mitmeid katseid ümber häälestada pidin rahulduma variandiga, kus jätsin pentoodi katoodi "ujuma" st. eemaldasin katoodtakistilt silumiskondeka. Nüüd oli eelvõimendi võimendus enam-vähem mõeldud piirides ning kiirelt sai üle kontrollitud ka puhvri töörežiim. Kõik tundus paigas olevat.
Pistsin pilli sappa ning esimesed noodid, mis kõlarist kostusid tundusid paljulubavad. Võrgumüra oli küll veel olemas, kuid võimendil oli juba tunduvalt rohkem puhast pearuumi ning kerge draivi piiripeal mängides tundus olevat tegu üpris tundliku ning täitsa "oma hingega" riistapuuga. Moonutus ise oli suhteliselt omapärane ning võib-olla maitseasi, aga minu maitsele pisut liiga järsk. Mõõtsin ära ka umbkaudse clean väljundvõimsuse, mis jäi u. 100 mV sisendsignaali juures ca. 0,75 W kanti.
Võrgumüra põhjust otsides tundus, et see tuli küttejuhtmetest. Ehitasin pisikese alaldi ning ühendasin selle küttejuhtmetele vahele. Selle tulemuseks oli (õnneks) praktiliselt vaikne võimendi, ainult "punni" maksimaalselt põhja keerates on veel õrna undamist kuulda. Kuid see enam ei häiri.
Eelarvest võin niipalju öelda, et ostetud on trafod (RS), lüüdid (RS), sidestuskondekad (Elfa), potekad (RS - odavad ning suhteliselt kehvad juustud) ning nipet näpet ehk veel. Ostetud kraamile kulus kokku umbes 3000,- Kuid nii mõnedki jupid pärinevad ka lauasahtlist, nii et asja tegelikku maksumust ei oskagi ennustada. Plaanis on kunagi võimendile ka kaubanduslik välimus anda, mille juurde kuulub pleksiklaasist, valgustatud esipaneel ning korralik head-tüüpi korpus.
Lisaks paar pilti ka:
http://lepo.it.da.ut.ee/~rnahkur/voim/
Kui kellelgi isu skeemi järgi on, siis jagaks seda rõõmuga, aga hetkel pole viitsimist korralikku skeemi joonestada, kui kedagi rahuldab võin käsitsi visandatud põhimõttelise lahenduse sisse skännida ning meilile saata

Comment