K-750, 6v elektriskeemi relee-regulaatori asendust oleks tarvis, ei tahaks enam mehaanilist, peab pidevalt kruttima ja tolm kipub ikkagi liiga tegema. ideeliselt peaks ju sobima ka jawa 6v skeemiga - ka kolm otsa: 1-aku, 2-ergutus, 3-laadimisvool.
igaljuhul tegu on euroopa ideega generaatorist (bosch), alalisvoolu gene. enamasti on ma mädanenud just relee-regulaator (joonisel 28), või on selle klemmid sädeluses haihtunud.
joonis ->elektriskeem
tööpõhimõttest, tsiteerin ->
või on keegi ehk juba sellise välja mõelnud (foorumist ei hakkanud silma)?
igaljuhul tegu on euroopa ideega generaatorist (bosch), alalisvoolu gene. enamasti on ma mädanenud just relee-regulaator (joonisel 28), või on selle klemmid sädeluses haihtunud.
joonis ->elektriskeem
tööpõhimõttest, tsiteerin ->
Originally posted by arx33@Apr 7 2005, 09:16
Alustame siis algusest ja lihtsaimast variandist. Auto elektrivõrk vajab suht stabiilset pinget. Liiga kõrge pinge rikub tarvitid (pirnid, raadid jne); liiga madal pinge suurendab liigselt voolusid süsteemis. Generaatori tööpõhimõttest teame, et pinge suurus sõltub tema pööretest (sõltub jällegi auto liikumiskiirusest), ja koormusest (mis pole kunagi ühesugune ehk sõltub millised tarvitid meil hetkel sisse on lülitatud). Siit tekibgi vajadus pingeregulaatori järele, sest kaht eelnimetatud asja ei ole võimalik hoida mingil kindlal etteantud väärtustel.
Igas regulaatoris peab olema mõõteosa ja reguleerivosa. Kõige lihtsamas vibropingeregulaatoris (kasutati esimestel ZAZ ja VAZ autodel) on reguleerivaks osaks relee vedru ja mõõte elemendiks releemähis ise, mis on rööbiti generaatoriga (ehk temas kulgev vool sõltub pingest). Selliseid regulaatoried saab häälestada vedru pingutamisega. Kes veel mäletab - see oli vanasti üks paras jamamine (et aku ikka laetud saaks ja samas keema ei läheks)
Lihtsustatud tööpõhimõte siis järgmine. Kui generaator töötab väikeste pööretega, siis on pinge madal ja relee ei rakendu. Seega kulgeb ergutusvool generaatori plussklemmilt läbi kontaktide otse ergutusmähisesse. Ettenähtust kõrgema pinge korral (suuremad generaatori pöörded) ületab relee tõmbejõud vedru vastupanu ja kontaktid avanevad. Nüüd pääseb vool generaatori ergutusmähisesse läbi skeemis oleva lisatakisti. Seeläbi väheneb ergutusvool ning väheneb ka generatori pinge. Selle tulemusena nõrgeneb pinge relee mähises ning see ennistub algasendisse (kontaktid sulguvad). Protsess hakkab korduma. Pinge on seda stabiilsem, mida suurem on pingerelee vibreerimissagedus. Ja kui kontaktid avanevad/sulguvad juba ca 30korda sekundis, siis voltmeeter näitab meile juba stabiilset pinget. Sellisel pingeregulaatoril on ka paar olulist puudust: temperatuuri sõltuvus ja releemähise suur endainduktsioon. Tänapäeva autodel juba ammu elektroonsed pingeregulaatorid. Tööpõhimõte on sama, aga seda vedru ja takistit asendavad transitorid, dioodid ja lisaks veel mõned pudinad ning pinge on palju-palju stabiilsem. Enam lihtsamalt ma seda seletada ei oska.
Alustame siis algusest ja lihtsaimast variandist. Auto elektrivõrk vajab suht stabiilset pinget. Liiga kõrge pinge rikub tarvitid (pirnid, raadid jne); liiga madal pinge suurendab liigselt voolusid süsteemis. Generaatori tööpõhimõttest teame, et pinge suurus sõltub tema pööretest (sõltub jällegi auto liikumiskiirusest), ja koormusest (mis pole kunagi ühesugune ehk sõltub millised tarvitid meil hetkel sisse on lülitatud). Siit tekibgi vajadus pingeregulaatori järele, sest kaht eelnimetatud asja ei ole võimalik hoida mingil kindlal etteantud väärtustel.
Igas regulaatoris peab olema mõõteosa ja reguleerivosa. Kõige lihtsamas vibropingeregulaatoris (kasutati esimestel ZAZ ja VAZ autodel) on reguleerivaks osaks relee vedru ja mõõte elemendiks releemähis ise, mis on rööbiti generaatoriga (ehk temas kulgev vool sõltub pingest). Selliseid regulaatoried saab häälestada vedru pingutamisega. Kes veel mäletab - see oli vanasti üks paras jamamine (et aku ikka laetud saaks ja samas keema ei läheks)
Lihtsustatud tööpõhimõte siis järgmine. Kui generaator töötab väikeste pööretega, siis on pinge madal ja relee ei rakendu. Seega kulgeb ergutusvool generaatori plussklemmilt läbi kontaktide otse ergutusmähisesse. Ettenähtust kõrgema pinge korral (suuremad generaatori pöörded) ületab relee tõmbejõud vedru vastupanu ja kontaktid avanevad. Nüüd pääseb vool generaatori ergutusmähisesse läbi skeemis oleva lisatakisti. Seeläbi väheneb ergutusvool ning väheneb ka generatori pinge. Selle tulemusena nõrgeneb pinge relee mähises ning see ennistub algasendisse (kontaktid sulguvad). Protsess hakkab korduma. Pinge on seda stabiilsem, mida suurem on pingerelee vibreerimissagedus. Ja kui kontaktid avanevad/sulguvad juba ca 30korda sekundis, siis voltmeeter näitab meile juba stabiilset pinget. Sellisel pingeregulaatoril on ka paar olulist puudust: temperatuuri sõltuvus ja releemähise suur endainduktsioon. Tänapäeva autodel juba ammu elektroonsed pingeregulaatorid. Tööpõhimõte on sama, aga seda vedru ja takistit asendavad transitorid, dioodid ja lisaks veel mõned pudinad ning pinge on palju-palju stabiilsem. Enam lihtsamalt ma seda seletada ei oska.
või on keegi ehk juba sellise välja mõelnud (foorumist ei hakkanud silma)?
Comment