Teade

Collapse

Foorumi reeglid.

Foorumi reeglistik on uuendatud. Palume tutvuda ja arvesse võtta.
See more
See less

Esimene projekt :)

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Clear All
new posts

    #16
    Võibolla offtopic aga küsimus ?

    Kuidas suhtuvad te lähedased ( naine, ämm, kassid ja muud loomad) sellesse, et hull elektroonik majas.

    Ma olen saanud ikka päris palju sõimata, alguses ema ja õe käest, praegu naise käest. - Igal pool vedelevad mingid jublakad,kas seda koli kõike on vaja jne..
    Edit: lisaks kurdetakse, et eio jätku enam teiste jaoks aega. Jootekolb on tähtsam
    Elu on nagu lintmakilt muusika kuulamine. Mida lõpupoole, seda kiiremini hakkab linti äraandev ketas pöörlema...

    Comment


      #17
      Seda`nd küll, et kolahunnik on suur ja milleks seda jama kõike vaja...
      Hullem probleem see, et pole kodus korralikku kohta, kuhu töölauda teha. Nokitsen vaikselt töö juures asju, kui tekib vaba moment
      Head susserdamist !

      Comment


        #18
        Väga tuttavad probleemid. Pahandust on piisavalt palju, kui laud ja tuba segi, kuid eks aeg on teinud oma töö ja eks kodused on juba harjunud sellise olukorraga, mille ette nad on seatud ja ise püüad neid ka mõista ja oma nurga võimalikult korras hoida.Kungi kui algasin sain kadunud isa käest isegi korraliku keretäie, sest mitte kunagi ei leidnud ta oma tööriistu sealt kuhu pani.Poiss kurat ,jättis need alati kusagile vedelema.Asi läks leebemaks kui esimene tõsisem pill hakkas häält tegema ja siis isegi aidati isa poolt, kuna ka oli tehnikahuviline.Eks see korra armastus ka sealt tuli, muidugi peale keretäit, ja tööriistu ka enam ei keelatud ainult korras sai kokkulepitud.Nüüd enam erilisi probleeme pole,kodus kuid kass ,see saatanas ei võta õppust ja kõnnib lampidega võimu otasas ,siis kui õigeks peab ja lauapeal samuti. Senini on mul vedanud , ta on küllaltki inteligentne pole midagi ära lõhkunud.Jube hästi mõjub süstal veega, nii nagu nähvi saab on paariks päevaks selline kord majas et oi oi oi.Aitab vahest seegi kui näeb kui lähen süstal pihus kraani juurde ja rohkem pole vaja.See tütarlapsest kass, on eriline friik, vahest istub tundide viisi keset tuba ja vahib telekat ja siis käib katsub ettevaatlikult ekraani sama jama kui olen arvuti taga, ainult põlve peal, jama teisega.

        Eks ta ole.

        Comment


          #19
          Minul on pahandused just koli pärast, tüdruk tahab kõik puhtana hoida, aga mina tassin mingit "vana kola" kokku. Ega endale ka ei meeldi, kui mingi kolakas toas on, aga teistmoodi ei saaks kuidagi hakkama, osad tutikad jupid maksavad ju ikka väga palju, aga mõnest vanast koopiamasinast näiteks saab neid mitu tükki.
          Ainuke võimalus oma maja ehitada, kus 50% pinnast on tööruumid, siis saab rahulikult ehitada, iga õhtu mõtlen sellele

          Comment


            #20
            Originally posted by martinj@Dec 9 2004, 12:16
            Edit: lisaks kurdetakse, et eio jätku enam teiste jaoks aega. Jootekolb on tähtsam
            seda pidevalt kuulda tydruku k2est...

            loomad yldjuhul minu tupp tulla ei julge...olen t2heldanud et kui kassi paar korda dremeliga vihaseks ajada siis hakkab distantsi hoidma...
            vahel on l2rmi sellest et m6ned teravamad asjad p6randal vedelevad...

            Comment


              #21
              Jehh..täpselt sama siin. Et laua saan vahel üle kuu korda :P Muidu ikkakraami ja manti täis. Voodialused, sahtlid, kapid, kelder-sama lugu. Laua 5-st sahtlis on 4 elektroonika ja muu säärase all. Eks seda pahandust ole jah, et mis ikka seda sodi ja kola koju vead...aga nuh..harjumise asi. Näevad kuidas see elektroonika ja arvuti asjandus ikka on võimeline raha sisse tooma siis rahunevad.

              Comment


                #22
                Aastaid tagasi kasuema käratses küll, kui veel jahtumata jootekolbi riidekapi otsa pannes sellega kogemata tema seelikut riivasin ja augu sisse kärsatasin. Isa on harjunud, ta kah elektroonikaameti peal. Praegu ta vahel ütleb, et tehku ma oma laud korda-aga mis ma siia parata saan, kui ta liiga kitsas on ja laiem ei mahu tuppa ära? Vahel korraldan ka suurpuhastusi, viies välja mittevajalikku elektroonikajura, aga seegi eriti ei aita, varsti on taas kõik kunkad täis. Kass õnneks elab õe toas-kuigi, jah, harva, kui minu tuppa pääseb, siis ronib ikka minu laua peale :P Siiam on siiam, mis temalt muud oodata, ta tahab ju inimeste seltsis olla ja naudib, kui teda tähele pannakse

                Comment


                  #23
                  Oli ka vahepeal jah kaks kiisupoega siin...mälestused on sellised, et sirtsutasid tevalost saadud kasti täis kus sees olid pistikud/pesad :P

                  Comment


                    #24
                    Esimene projekt oli loomulikult lammutamine!!! Kokku panna asju muidugi enam ei õnnestunud, aga selle üle kurvastas ainult ema, mina olin sellest murest puutumata. Kindlasti oli ka ehitamist, kahjuks tean päris kindlalt, et transistorist ei jaganud ma tol hetkel mõhkugi, testrit mul ei olnud (veel) ja nende kahe puudujäägi nahka esimesed üllitised läksidki. Need kaks minu viga olid suurelt kirjas elektroonika aabitsa esimeses peatükis, mis mulle selle perioodi lõpul näppu sattus.

                    Kusagil põhikooli keskel panin K155LA3-e pinisema.

                    Hiljem sai igasugust nänni parandatud.

                    Keskkool Kümnendas klassis keevitasin kokku elementaarse raadiosaatja... internaatkoolis ei jäänud see eriti kauaks kasutuseta, üks nupuvend sokutas selle tüdrukute tuppa ja poole ööni oli elu põnev :P Noorem vend ehitas tol ajal paar tõsist lõppvõimendit valmis.

                    Hetkel kriban Atmeli AVR-seeria baasil paari spetsiifilist asjapulka kokku panna... heameelega lööksin lulli (loe: tegeleksin enda jaoks põnevamate projektidega, näiteks sonariprojekt on häbematult unarusse jäänud) ja laseksin kellelgi teisel seda teha, aga ma ei ole veel nii tubli olnud, et seda endale lubada.

                    Üldiselt, põnev on olnud. Kadestan neid, kellel on sel alal olnud õpetaja - minul pole sellist õnne olnud, sestap on mõned asjad tulnud raskemini, kui nad peaksid.

                    Naisele igatahes minu tegemised vastukarva ei ole, aga nii halb ma nüüd ka ei ole, et ainult teda ruineeriksin - kord aastas, tema sünnipäevaks ma koristan toa kolist ikka täiesti puhtaks.
                    If you think education is expensive, try ignorance.

                    Comment


                      #25
                      Esimene asi oli värvimuusika türistoride peal.Siis võimendi.Hiljem koodlukk ja koridori valgustuse viitega väljalülitus.Igasugu parandust ja sobitamist on tehtud üksjagu.Oh aegu ammuseid.

                      Comment


                        #26
                        Esimeseks asjaks oli vene elektrotehniline konstruktor: patarei, nupplüliti, kõlisti ja pirn. Vajutad nuppu ja tuli hakkab põlema ning kell helisema, sain sellega hakkama ja olin jube uhke (olin siis 6 aastane). Järgmiseks tulid mikromootoritega autod, detektorvastuvõtjad jne (u 3 klass). Mäletan seda, et ema ei olnud eriti õnnelik, kui ma tahtsin keset lillepeenart 8 meetrist masti püsti panema hakata, mille vaierid oleks täitnud kogu hoovi (asi oli selles, et ma õppisin raadioasjandust raamatu "Noor raadioamatöör" järgi ja seal oli antennindust väga tõsiselt võetud :P. Hiljem tulid vidinad raamatust "Elektroonikakonstruktor" (koodlukk, suunatulevilguti, mahtuvusandur) hiljem tuli digitaalelektroonika, mikrokontrollerid jne.

                        Comment


                          #27
                          12 aastasena huvitas mind keemia, tegin elektrolüüsiga vesinikku/hapnikku ning siis otsustasin tagasi veeks muundada. Terve köök oli klaasipuru täis, ise olin ettenägelikult laua all peidus

                          Comment


                            #28
                            Mnjah!Esimesed katsed ikka olid pirnide, mootorite ning patareidega(mänguautod, kummist loomadele silmad, jne).Alguse sai aga asi vist lasteaiast kui kättpidi telekasse ronisin ning sealt toiteseadet välja sikutada proovisin.Asi lõppes värisevate kätega.Viimased 7aastat olen tegelenud peamiselt audio võimenditega.Viimane suurem ning valminud võimendi oli 2x220W@8oomi(STK4050V koopia, peaks kusagil Saaremaal olema kasutuses).Viimased suuremad projektid(hetkel pooleli) on 8xGU-50 lõppvõimendi, aktiivkõlarid 4xG-807 lampide baasil ning 2x85W+125W@4oomi autovõimendi(L/R+Sub).Sanatooriumi(ehk TPT ) ajal sai vidinatega rohkem tegeletud;4x2kW valgusmuusika, IFK-180 baasil strobod, loomkatsed TDA2050 kividega ning koolile sai tehtud suunatulede ning stop lampide makette LEDide baasil(need olid veel visuaalseid efekte loovad skeemid).Hetkel töötan digikaamerate remondifirmas ning aega napib pidevalt.
                            Nalja on ikka ka kõvasti saanud!
                            The difference between genius and idiot?! Genius has its limits...
                            Vaja võimendit? Selleks on PS nupp!
                            Projektide pildid
                            Lamptehnikast eesti ja vene keeles:
                            http://parsek.yf.ttu.ee/~felc/index_files/Page675.htm

                            Comment


                              #29
                              Elektroonika huvi algas minujaoks vist 4 aastaselt ,kui onu tõi mulle ühe katkise telefoni. Telefon muidugi läks tookord lammutamise ohvriks. Mingi aeg 5-7 tegelesin mehaanikaga (vanad kassa aparaadid) ja igasuguste mikromootorite ja muu säärsasega. 9 aastaselt ehitasin esimese raadiosaatja ( krabises küll aga häält tegi kaa). Hiljem hakkasin tegelema helitehnikaga ( esmalt lindimängijad ,grammofonid, lampraadiod).Mingi hetk ilmus välja YKY 020 ,mille ma ära elustasin ja seda võikski nimetada esimeseks päris võimendiks. Sellest tulenevalt olen jõudnud niikaugele ,et olemas juba 7 erinevat vene võimendit. Samal ajal tegelesin ka vanade arvutitega ja muu sellisega . 14 aastaselt sain esimese auto ,siis sai seal tehtud kardinaalseid muudatusi elektrisüsteemis ja muud sellist. Praegu tegelen muidu ehitustööga ja õhtuti ning vabal ajal tegelen elektroonika ja autodega . Hea asi on olnud ka see ,et olen alati elanud eramajas ja selle kelder on suht minu pärusmaa ja seal hoian oma tehnikat. Tüdrukutele kindlasti ei meeldi ,kui tehnika vedeleb igalpool sama moodi ei meeldi ka emale ja muudele sama maja elanikele ,kuid nii kaua ,kui ei neile ei tundu ,et elu keldris möödub on asi korras.
                              Alati põleb midagi.(SUURE LEEGIGA)

                              Comment


                                #30
                                et selle koli korjamise ja jootekolvi tähtsuse kõrvale:
                                mina sain keskkooli viimase aastaraamatu iseloomustuseks:
                                "Heldur tüdruksõbrale: võta mu meheau, aga jootekolbi ära puutu!!"

                                Naer naeruks, aga need olid mu enda sõnad...


                                Isa ikka ytles, et narkokoer ei leiaks mu laualt ka kahte kilo lahtist heroiini.









                                Normaalne!
                                Erilahendused.
                                PS või mail.

                                Comment

                                Working...
                                X