Esimene projekt :)

[reuter]

elektroonika on minu ellu tulnud suht hilja ja pm veidi enne polütehnikumi. enne seda huvitas mind rohkem elekter ja mehhaanika. väidetavalt 2 aastaselt olevat ma armastanud juhtmeid mööda tuba laiali vedada ja siis ka mõnikord kokku kerida. taskulambi pirn sai vooluvõrgus ära katsetatud. põles väga heledalt ja kiiresti. siis olin vist 6, elektri konstruktor oli mingisugune olemas ja sealt ka katsetusdetailid.
põhikooli lõpus hakati aksepteerima mu elektrialaseid teadmisi ja oskusi. keskooli aegadel hakkasin katse-eksituse meetodil helivõimendeid korrastama. võrdlusmeetod ei olnud alati tõhus ja vahel sai teinegi kanal põhja lastud. tpt ajal sai igasugust prügi tehtud, sellest ajast pärinevad ka mõned releeautomaatikasüsteemid. mõnda aega tegelenud põhilisel oma huviks mudelite tehnilise täiustamisega.
praegu tegelen töö kõrvalt helivõimenditega, kui aega jääb. üks tõsine elektrisüsteemi lahendamine on hetkel käsil.

kodused on ajapikku harjuma hakanud, aga ega see ei meeldi küll kellelegi, kui paljajalu on toas ebamugav käia ja laual vedelevad mingid suured kolakad ja peenike prügi, mille otstarvet keegi aimata ei suuda
kass ikka vahel käib laua peal. hiljem on näha kõrbenud vurre, aga miskit lõhkunud ta pole

[resr]

esimene projekt- niiskuseandur kt940, 2xaa patareid, valgusdioodi ja 1kilooomise takistiga. mul oma toas seda kola jätkub:neli televiisorit ja umbes kümne teleka jagu erisugu plaate, kuskohast saab igasugu detaile välja nopitud, praegu tegelen lampvõimu ehitamisega.

[opsys]

Esimeseks töötavaks asjaks võib lugeda n213 transistori peal tehtud üheastmelist võimendit. Peale toda üritasin teha detektorvastuvõtjat, et venelaste loba kuulata. Suvel iga päev sai siis möllatud ,eriti öösel. Kui lõpuks asi toimima hakkas, oli meel hää. Nüüd olen põhiliselt pannud kokku eelvõimendeid ja lõppvõimendeid just kivide baasil, kuid varsti tuleb transistoritega lõppvõimendit ka teha üritada.

[patukott]

Kolmandas klassis tegin kahe lambiga vooluringi. Siis hiljuti tegin VU meetri ja praegu tegelen raadiote restaureerimisega. Keegi peale paari inimese pole mind õpetanud.
Kodustele suurt ei meeldi, kui ma miskit jälle lammutan- kõik kohad on erinevaid detaile ja trükkplaadi fragmente täis. Samuti ei meeldinud kellegile see seitsmeamprine hallogeenpirn. Samuti, kui ükskord köögis jootekolb maha kukkus. Auk on veel järel.

Aga minu jaoks on iga väiksemgi nokitsemine projekt- teleka trükkplaadi lahtijootmine, kõvaketta sisu uudistamine jne...

[pupsik46]

Kusagil 80 keskel ja lõpupoole sai sahisevaid raadioid kokkupandud, valgusdioode vilgutatud, juhtmeta kõrvaklapp tehtud jne..
Vahepeal oli paus ca 15a kui elektroonikast ei huvitunud üldse.
Nüüdsiis sisustan vaba aega tehnika remondiga ja parendamisega (võimud, raadiod, kassetikad, ekvad, enamjaolt NL toodang) ja üritan arvutist kvaliteetsemat häält väljavõluda - USB DAC (valmis)+ kõrvaklappide võimendi (homme hakkan plaati söövitama). Lähitulevikus on plaanis valmistada universaalne DAC USB ja SPDIF sisenditega.
Olen isegi elektrooniku abilisena töötanud kooliajal ühe suve (TPI eksperimentaalis)

[martseger]

Olin 2 klassis kui hakkasin patakate, lambipirnide ja mikromootoritega jändama

[maaalune]

Kõige esimene läbi udu sähvatus meenub kuldsete kuuekümnendate alguses kui olin siis 3 või 4 aastane ja nägin eemalt üht imelikku asja isa(tolleaegne raadioamatöör) h34r: töölaua peal siramas - keegi ei jõudnud iitsatadagi kui näpuga katsusin ...laks oli äge 1200V genelambi anoodkuplist :blink: .Isa siis aastaid hiljem rääkis ,et läbi anoodi sahvatas minusse elektroonikuvaim :lol: Detektorvastuvõtja isa juhendamisel 1970 ,sai just II klass lõpetatud.
Järgnesid igasugu mänguasjad(hirmus robotite maania oli siis).1975 sai hakatud ühe bändi helitehnikaga tegelema.Sealt ka esimene fuzz,wah-wah ja muidugi meeletu jooksmine kolb ühes käes pistikud ja juhtmepuntrad teises käes esinemiste ajal (tol ajal kasutati palju DIN pistikuid mis lagunesid mis kole).
Polütehnikumis(1976) sai juba tõsisemalt tegeleda võimendite ja kõlarite ehitusega.Esimene transsvõim oli P605 -de peal 5W järgnesid 25W PP lampvõim(6p3s).50W bassivõim P210 peal,Nõmmel(1977) (Nurme piirkonnas)käivitasime põrandaaluse FM raadiosaatja millest lasime muusikat eetrisse ja mille pärast hiljem sai ka Pagari tn."vaibal käidud".Kõlareid on päris palju ehitatud ,neist võimsaim 400W nominaaliga(neli Tesla 100W 18" bassivaljukat ühes kastis).
Järgnes transside ja kivivõimude kõrgaeg kuni 1985 a.TPI ajal kummalisel kombel palju ei tegelenud elektroonikaga(segas EÜE-des käimist).Praegusel hetkel hobiks
kõikvõimalikud lambiprojektid(kahju kola ära visata).Valmis tehtud sõbrale 2x5W
SE(6P3S),üks nn.kontrollvõimendi SE 5W(6P3S),2X8W PP (GU32),18W kidravõim,
Dün.ja elektr.mikri eelvõim,autovõim 4x60W,FM transmitterid 2tk.,.Hetkel valmistan ette projekti 2x35W PP võimu(EL34 või 6P3S) ja fullrange kõlareid.Mõte liigub ka ühe korraliku 2x300W(pooljuht) läbuvõimu poole.
Kui seda aega vaid oleks <_< ja naine järjekordselt takisti või kruvi otsa astudes vähem kiruks :P

[Daddario]

Originally posted by Eggy@Dec 9 2004, 20:18
Oli ka vahepeal jah kaks kiisupoega siin...mälestused on sellised, et sirtsutasid tevalost saadud kasti täis kus sees olid pistikud/pesad :P

tuttav tunne mul ka kassid ku*id minu elektroonikasse ja tööriistadesse...



EDIT: ahjaa... esimene päris projekst: transist ja takistist koosnev lylliti :P .
eene seda ei mäleta täpselt... mäletan et kui ma tahtsin elektroonikaga tegelema hakkata tõi isa mullle lappiku pataka, pirni, kaks 10 kilost potet ja 2 trannsi (markeering: p 214 a )



praegune projekt: tda 2040 monovõim


kust ma alustasin elektroonikaga: ei tea, aga 3 aastaselt oli mul kaisukaru asemel triikraud :P

[patukott]

Sellega tuleb veel meelde, et väiksena oli jube tore elektroonikavidinatega mängida. Jootes on mul aga loll viga pea liiga lähedal hoida ja siis pärast saab kolvi pealt kõrbend juuksekarvasid nokkida.

[gura]

Vs: Esimene projekt

Esimene projekt oli kaheksa aastasena hiirte hävitamiseks mõeldud elektrišoki aparaat, mis koosnes patareist ja jupist traadist . Huvitaval kombel probleem ei lahenenud...Pärast seda sai vanast lintmakist võimendi osa eraldatud ning sellega tükk aega muusikat kuulatud...siiamaani teeb suvilas häält. Siis sai tükk aega kõlaritega tegeletud, paar korda üritasin kivivõime ehitada, ühtegi tööle ei saanud. Siis sai ka keemiat (pürotehnikat) harrastatud, ntx elektrolüüsi teel kilekotti vesinikku kogutud ja siis see vannitoas põlema pandud, aastavahetuseks tegin ise ilutulestikku jne...Praeguseks jõudnud lampide juurde ning hetkel aretan kokku Fender Vibrochamp koopiat ning mõtted ka 6P3S SE võimu juures.

[Max27]

Vs: Esimene projekt

Ülimalt hea vana teema jälle üles äratatud...... Veidike siis oma esimestest kokkupuudetest ka elektrotehnikavallas. Juba 2 aastaselt (ca 1982.a), kui rääkimine ja kõndimine ammuilma selged olid, hakkasin koduses majapidamises salaja igasugu audiotehnikat ja kellasid lammutama aga mitte lihtsalt lollusest, vaid suurest huvist nende ülesehituse ning võimalike tehniliste lahenduste seisukohast lähtudes. Algul muidugi piirdus asi ainult lahti võtmisega, kuna kokku panna, nn. veel ei osanud. Mõne aastaga sai minu käte läbi hukka palju erinevat kodutehnikat ja peksa anti nii vanemate, kui ka suurema õe ja venna poolt selle eest loomamoodi aga suurt huvi elektroonika ja mehhaanika vastu see ära kaotada ei suutnud, pigem vastupidi, hoopis suurendas seda.
Viie aastasena olid transformaatori ja alalisvoolu mootori tööpõhimõte selge, peale seda valmisid esimesed ümberkeritud rootorimähistega mikromootorid ning väikemõõtmelised ülekandetrafod, erinevate väljundpingetega. Paar sellist tollkorral taastatud seinakuubikut töötab veel tänaseni, olgugi et mähised pole mähitud ülikorrektselt ja lakkisolatsiooni pole kasutatud. Esimesest kuni üheksanda klassini tinutasin kokku erinevaid raadiolülitusi L. Abo raamatutes olevate skeemide järgi. Valmisid esimesed väikevõimsuselised transistoridel helivõimendid, UKV- raadio transmitterid, automaatikalülitused, tsikkilite elektronsüüte moodulid jpm. Tõsine elektroonikaseadmete aretamine ja koostamine läks käima siis, kui läksin 1995.a Tartu tolleaegse nimega Tööstuskooli ("truda"). Kuna elasin õpingute ajal linnas tädi juures ja viimasel aastal ühikas oma eraldi toas siis oli elektroonikaga hea tegeleda, keegi ei näppinud midagi ega tassinud detaile laiali. Linnas enamuse ajast viibimine tuli ka kasuks kohalikele elektroonika kauplustele (Atro äri, Wima äri, Tiigi Elektroonika)- viisin neisse poodidesse enamuse oma muudest sissetulekutest ja taskurahast. Elektroonikale kulunud summad ületavad praeguseks kindalasti 0,5 miljoni piiri, täpset arvu teab vaid Vanajumal taevas. Palju aastaid ehitasin erinevaid kontsertkõlarid, lõppvõimendust, automaatikakilpe, keevitusseadmeid, ülekandetransformaatoreid eriprojektideks eritellimuste alusel ja kuna mul kõik käis enamasti läbi vahendajate ja kolmandate isikute siis ei tea enam keegi täpselt, et kuhu asjad edasi rändasid ning mis saatus neil on või oli. Arvestades asjaoluga, et odavalt saadud elektroonikaseadmed ja detailid (pankrotivara müük VRK, demonteeritavad objektid) jne. on nüüdseks minevik, kodune ladu praktiliselt kokku kuivanud ja sellest lähtuvalt ka suurem tootmine lõppenud. Kui kõik materjalid, olgu siis nendeks võimsad pooljuhtseadmed, trafod, mähistraat (keevitusseadmete ehitus), kõlakasti ehituseks vajalik 22mm vineer (liimpuit) ja korralikud PA elemendid osta kaupluse täishinnaga, muutub tänapäeval isetegemine raha teenimise seisukohast mõtetuks, vaat et maksa peale veel. Viimase poole aasta jooksul olen avastanud enda jaoks hoopis uue ja seni enda poolt järgi proovimata "maailma" - nimelt elektronlambid ja sellega seonduv. Väiksena sain tugeva elektrilöögi (loe: praktiliselt surmava) töötavat lampidega lintmakki lammutades, sest saati püüdsin hoida nendest eemale, nüüd juba vana mees ja ehk mõistust rohkem peas....
Kuskil juba pea kaheksa aastat tagasi meeldis ka väga erinevaid lõhkeaineid ja suitsupommi materjale kokku segada, paraku on lämmastiknitraatide, kollase väävli, ammooniumsalpeetrite (lilleväetis) ja suhkru kokkukeetmisel suured riskid, nimelt põhjakõrbemine. 2001.a viimasel päeval olin taas nn. "kommi" kokku keetmas siseruumides (garaažis), kogus oli küllaltki suur klaaspotis, oma 3-4kg segu, kõik sujus plaanipäraselt ja mass sulas segades puumõlaga ühtlaselt siis korraga helises telefon kõrval, võtsin kõne vastu- õde kuramus oma vanaaasta tervitustega. Unustasin viivuks tähtsa protseduuri, ühtlasi nägin suuri mulle segu põhjast tõusmas, kiirustasin kuid oli juba hilja, toimus kiirsüttimine. Pada keerles mööda põrandat, tulelont oli laeni, häälelt meenutas reaktiivmootori töötamist, temperatuur läheduses oli üüratu. Ei osanud muud enam teha, haarasin suure, veega täidetud alumiiniumpoti sealtsamast kõrvalt pliidilt ja kallasin kogu kupatuse tulemöllu keskele- käis sihuke pauk ja põlevaid tükke oli terve tööruum täis. Kuhu põlevad tükid iganes lendasid oli tuli taga (hiljem augud ja rooste), mingi ime väel õnnestus tulekahju lokaliseerida ja hoonekompleksi hävimine peatada. Riided seljas põlesid pea täielikult auklikuks põlevate lendosakeste süül, nahk nii kehal kui näol sai tugevaid kahjustusi, juuksed ja muud karvad kärssasid samuti ära. Peale kustutustöid oli väetis nahavahele kõikjal läinud ja põhjustas põrgupiinasid, arsti juurde muidugi ei läinud, ilmselt oleks hullarisse saadetud. Ravisin ennast väliselt sellel õhtul külmade šampanja pudelitega ja muude maarohtudega ning ajapikku tervenesin taas.
Lõpetuseks ütleks nii: "Elu on hullem asi siin ilmas, mis inimloomaga üldse juhtuda saab"! Kuna ma olen piisavalt segane veli siis hoiavad kõik naised samuti minust igaks-juhuks eemale, mine tea kurat millega jälle hakkama raibe saab!

[virx5]

Vs: Esimene projekt

Mõtlesin, et külastaks vana head foorumit jälle ja leidsin põneva teema ma üritasin nooremast peast ikka igasuguseid asju ehitada, mis pähe tulid. Ja lammutatud sai kah igasugu asju. Kahjuks või õnneks uskusin ma liiga palju oma vanemaid ja ei lõhkunud ära töötavaid seadmeid ega ehitanud pomme. Magnetid olid kõige põnevamad mänguasjad. Kapiuksed kodus kinni ei seisnud, kuna kõik magnetid olid neist välja õngitsetud ja oma sahtlisse peidetud. Valjukaid sai ka hoolega lõhutud. Sai loetud veidi seda "Esimesi katseid raadioelektroonikas". Alguses tundus põnev aga kuna mulle lugeda eriti ei meeldinud, siis ma vaatasin rohkem pilte ja üritasin midagi sarnast valmis ehitada. Tükk aega sai üritatud kõrvaklappidesse mingit raadiosignaali saada ja midagi vist isegi kostis Kuna enamik asju tööle ei hakanud siis ma loobusin sellest raamatust ja ei tegelenud elektroonikaga enam tükk aega. Huvi tekkis uuesti kutsekas mehhatroonikat õppides. Eks linnas elamine ja püsiv sissetulek aitasid elektroonikaga katsetama hakata kuid ma olen jube laisk ja ei viitsi praktiliselt kasutute projektidega mässata. Aga mõte tehnika vallas liigub ja sosssepa pisik tahab ikka midagi ehitada.

[matik]

Vs: Esimene projekt

Oh nostalgia
Esimene meenutamist väärt projekt oli erekale suunatuled peale teha.
Idee tuli klassivenna skolnikult ja ja skeem miskist elektroonika raamatust.
Skeem sai kokku ja hakkas isegi teatud tingimustel tööle.
Üks huvitav projekt, mis sai kooliajal tehtud oli strobo.
Strobo koosnes neljast Fil-107 st, millel sai kondekad väiksematega asendada. Välkude käivitajaks oli viiliga sektoriteks aetud tekstoliit, millel käis ringi antennikaabli varjest tehtud hari. Ringiajajaks oli pesumasin Vjatka kella mootor.

- oh nostalgia

Hetkel on käsil TDA7293 baasil võimendi aretamine
Tulevikus paistab arvutiga kodu juhtimine.

[Matis]

Vs: Esimene projekt

Enda esimene projekt oli Elektroonika 20 võimendi konstruktor. See kellelt selle sain oli selle nö võimendina sõbralt ostnud. Pärast küll selgus et uhke asi küll aga vaja kokku ka panna Nii ta seisma jäigi. Huvi on põhiliselt olnud helitehnika suunaline aga on ka mõned muud skeemid kokku pandud.

[Rolts]

Vs: Esimene projekt

Tõstaks siis teema jälle esile, et oleks põnev lugeda nende esimesi projekte kes veel kirjutand siia pole.

Esimene projekt minul oli võimendi. TDA2822 baasil. Üldjuhul meeldib teha võimendeid ja LED-idest igasuguseid vilguteid.

Ema ja naine ikka vinguvad, et on seda sodi nii palju vaja.