Iga inimene, kes vähegi rohkem on kokkupuutunud elektroonikaga peaks teadma mis asi on ESD. Hiljuti sai kuulatud ühte loengut ESD teemal. See puudutas küll rohkem elektroonikatööstust, kuid kodusnokitseja jaoks oleks ka üht-teist kõrvataha panna. Samuti ootan teiste elektroonikute arvamusi ja kogemusi antud teemal. Ise organiseerisin oma koduse "lao" küll ümber, igasugused tavalised kilekotid kaotasin ära. Ja komponente hoian ohu vältimiseks teistest asjadest eraldi kapis. Muidugi ei ole võimalik kodus täita neid tingimusi mis on elektroonikatööstuses, aga parem seegi, kui mitte midagi.
Enne mõtlesin, et staatiline elekter ohustab vaid "kümne- ja sajajalgseid", aga nii see pole, ESD on ohtlik IGASUGUSTELE komponentidele. Kõige väiksem oht on aukmontaaži takistite ja kondensaatorite jaoks. Pooljuhtidega on juba teine asi, ka bibolaartransistorid ja TTL tehnoloogia baasil valmistatud mikroskeemid kardavad staatilist elektrit. On olemas komponente mida kahjustab juba alla 100 voldine staatiline elektrilaeng, isegi 10 volti! Nende komponentide käitlemiseks ei piisa tavanõuetest. Siinkohal toon võrdluseks üldlevinud tehnoloogiate baasil valmistatud komponentide tundlikkused. SMD takisti 300-5000 volti, bipolaar transistor 600-6000 volti, võimsatel alates 7000 voldist, CMOS alates 1000 voldist, MOSFET alates 100 voldist, k.a. võimsad. Mõnel võib tekkida küsimus, kuidas on võimalik tavaelus kokku puutuda nii kõrgete pingetega? Siit ka üks näide. Kuiva õhu korral sünteetilisel vaibal käimisel omandab keha laengu kuni 35000 volti! Samas ülekandumisel tunneb inimene midagi alates 3500 voldist, alla selle ei märka me midagi. Kui kuuleme juba praksu, on tegu üle 4500 voldiga, sädeme nägemise lävi aga alles 8000 voldist. Järelukult võime paljud komponendid rikkuda juba ilma midagi märkamata.
Kahjustatud komponent, ei pane tihti veel kohe toru ära, vaid jätkab töötamist, aga ta parameetrid ja (või) töökindlus on juba vähenenud. Umbes 10% ESD kahjustusega komponentidest lakkavad kohe töötamast, ülejäänud jäävadki vaid "tõbisteks" ja tihti ei märka me midagi, enne kui seadmes tekivad anomaaliad või see lihtsalt enam ei tööta.
Kõige tundlikumad on ESD suhtes just üksikud komponendid, plaadile monteerituna tundlikkus väheneb. Nii et suuremat tähelepanu tuleb just pöörata komponentide hoidmisele ja käitlemisele.
ESD kaitsvad vahendid. Kaitsevahendid jagunevad 4 klassi - vähelaaduv (L), hajutav (D), juhtiv © ja ekraniseeriv (S). Elektroonikatööstuse nõuete järgi võib komponente ja monteeritud trükkplaate EPA alast (ESD kaitseala) välja viia vaid C ja S klassi kaitsevahendeid kasutades. L ja D kõlbavad kasutamiseks EPA alas ja ei oma piisavat kaitset alast väljaspool. Tüüpilised kaitsekotid millega on igaüks ilmselt kokku puutunud on roosa ja hõbedane kotike. Roosa kilekott on D klass ja hõbedane kott S klass. Mõnele tuleb tuttav ilmselt ka must kott, see on siis C klass.
Niipalju üldist juttu, tekkisid ka mõned küsimused mille kohta sooviks teiste arvamust kuulda.
Esiteks kas ma olen nüüd pisut paranoiline, aga võimaluse korral panen komponendid ainult hõbedasse kotti ja need siis omakorda pappkarpi mille põhja panen kas roosat vahtkummi või mullikilet (viimased siis D klass) Mikroskeeme hoian musta vahtkummi moodi asja sisse torgatult (C klass).
Teiseks tekib küsimus komponentide müüjate osas, tevalos pakitakse kõik ikka vähemalt roosasse kotti, aga nõuete kohaselt ei või ka seda kasutada, tundlikkumate komponentide puhul võib see ebapiisavaks osutuda. Elfast saabunud kaup on tavaliselt olnud hõbedases kotis, mis kaitseb kõiki komponente.
Oomipoega on lugu hoopis karmim, seal pannakse kaup lausa tavalisse kilekotti ja seda vist kõikide komponentide puhul. Farnelli kaudu saabunud kaup paistab olema nõuetekohaselt pakitud, vastavalt tundlikkusele kasutadud S, C ja D klassi kaitsevahendeid. Westbaldis (endine RET), kasutati kunagi samuti tavalisi kilekotte, praegu ei tea. Ülejäänud müüjatega pole ka eriti palju kokku puutunud.
Enne mõtlesin, et staatiline elekter ohustab vaid "kümne- ja sajajalgseid", aga nii see pole, ESD on ohtlik IGASUGUSTELE komponentidele. Kõige väiksem oht on aukmontaaži takistite ja kondensaatorite jaoks. Pooljuhtidega on juba teine asi, ka bibolaartransistorid ja TTL tehnoloogia baasil valmistatud mikroskeemid kardavad staatilist elektrit. On olemas komponente mida kahjustab juba alla 100 voldine staatiline elektrilaeng, isegi 10 volti! Nende komponentide käitlemiseks ei piisa tavanõuetest. Siinkohal toon võrdluseks üldlevinud tehnoloogiate baasil valmistatud komponentide tundlikkused. SMD takisti 300-5000 volti, bipolaar transistor 600-6000 volti, võimsatel alates 7000 voldist, CMOS alates 1000 voldist, MOSFET alates 100 voldist, k.a. võimsad. Mõnel võib tekkida küsimus, kuidas on võimalik tavaelus kokku puutuda nii kõrgete pingetega? Siit ka üks näide. Kuiva õhu korral sünteetilisel vaibal käimisel omandab keha laengu kuni 35000 volti! Samas ülekandumisel tunneb inimene midagi alates 3500 voldist, alla selle ei märka me midagi. Kui kuuleme juba praksu, on tegu üle 4500 voldiga, sädeme nägemise lävi aga alles 8000 voldist. Järelukult võime paljud komponendid rikkuda juba ilma midagi märkamata.
Kahjustatud komponent, ei pane tihti veel kohe toru ära, vaid jätkab töötamist, aga ta parameetrid ja (või) töökindlus on juba vähenenud. Umbes 10% ESD kahjustusega komponentidest lakkavad kohe töötamast, ülejäänud jäävadki vaid "tõbisteks" ja tihti ei märka me midagi, enne kui seadmes tekivad anomaaliad või see lihtsalt enam ei tööta.
Kõige tundlikumad on ESD suhtes just üksikud komponendid, plaadile monteerituna tundlikkus väheneb. Nii et suuremat tähelepanu tuleb just pöörata komponentide hoidmisele ja käitlemisele.
ESD kaitsvad vahendid. Kaitsevahendid jagunevad 4 klassi - vähelaaduv (L), hajutav (D), juhtiv © ja ekraniseeriv (S). Elektroonikatööstuse nõuete järgi võib komponente ja monteeritud trükkplaate EPA alast (ESD kaitseala) välja viia vaid C ja S klassi kaitsevahendeid kasutades. L ja D kõlbavad kasutamiseks EPA alas ja ei oma piisavat kaitset alast väljaspool. Tüüpilised kaitsekotid millega on igaüks ilmselt kokku puutunud on roosa ja hõbedane kotike. Roosa kilekott on D klass ja hõbedane kott S klass. Mõnele tuleb tuttav ilmselt ka must kott, see on siis C klass.
Niipalju üldist juttu, tekkisid ka mõned küsimused mille kohta sooviks teiste arvamust kuulda.
Esiteks kas ma olen nüüd pisut paranoiline, aga võimaluse korral panen komponendid ainult hõbedasse kotti ja need siis omakorda pappkarpi mille põhja panen kas roosat vahtkummi või mullikilet (viimased siis D klass) Mikroskeeme hoian musta vahtkummi moodi asja sisse torgatult (C klass).
Teiseks tekib küsimus komponentide müüjate osas, tevalos pakitakse kõik ikka vähemalt roosasse kotti, aga nõuete kohaselt ei või ka seda kasutada, tundlikkumate komponentide puhul võib see ebapiisavaks osutuda. Elfast saabunud kaup on tavaliselt olnud hõbedases kotis, mis kaitseb kõiki komponente.
Oomipoega on lugu hoopis karmim, seal pannakse kaup lausa tavalisse kilekotti ja seda vist kõikide komponentide puhul. Farnelli kaudu saabunud kaup paistab olema nõuetekohaselt pakitud, vastavalt tundlikkusele kasutadud S, C ja D klassi kaitsevahendeid. Westbaldis (endine RET), kasutati kunagi samuti tavalisi kilekotte, praegu ei tea. Ülejäänud müüjatega pole ka eriti palju kokku puutunud.
Comment