Vs: Keskkütte automaatika.
Siis kui mikrokontrollerid olid veel tundmata, aga op-võimendid olemas, sai töökaaslase eramu jaoks ka üks kütteautomaatika välja mõeldud...
Andurid olid põhimõtteliselt takistustermomeetrid, standartsete tööstuslike (nagu nad olid, 50-oomised näiteks) asemel kasutasime isetehtuid, releede mähised sobisid (vase takistus muutub temperatuuriga üsnagi lineaarselt). Vee temperatuuri andur oli jagatud kaheks (võrdsete takistustega, jadamisi), üks radiaatoritesse mineva ja teine tagasituleva vee temperatuuri mõõtmas et saada teada radiaatorite keskmist temperatuuri (alles mõni aasta hiljem tööstuslike lahenduste ilmudes selgus, et oleks võinud ka ainult ühega olla). Teine mõõtmine oli õue temperatuur, anduriks jällegi mingi relee mähis hermeetilisse kesta panduna. Omavaheline (vesi / õhk) termomeetrite takistuste suhe oli valitud enam-vähem selline, mis juba vastas vajalikule küttegraafikule. Näiteks kui vajaliku toatemperatuuri +20°C jaoks (meie "skaala null") on õuetemperatuuri -10°C puhul vajalik veetemperatuur +50°C, oleks suhe 1:1. Need andurid said siis ühendatud silda kaheks õlaks, kolmandasse aga kõrgemaoomiline toatemperatuuri andur et reguleerimine selle järgi veel täpsustuks. Silla neljandas õlas oli veel takisti ja potentsiomeeter seaduriks. Hiljem sai sinna lisatud veel ahel, mille abil programmkell vähendas toatemperatuuri (nt. ööseks või kui kodust ära tööl oldi). Silla diagonaalilt oli ühendus op-võimendiga, mis omakorda juhtis vedelküttekatla kütuseregulaatori (täituri) mootorit vajalikus suunas. Mootoriks oli tookord selline mis teemas
Kuna isegi 50Hz-l ja koos reduktoriga töötades oli proportsioonjuhtimiseks natuke liiga kiire, tuli veel mootori ahelasse (see "ergutusmähis") impulsstoide juurde teha...
Tänapäeval ka aeg = raha ja seepärast võiks ikka mõnda valmislahendust eelistada.
Esmalt postitatud jakim poolt
Andurid olid põhimõtteliselt takistustermomeetrid, standartsete tööstuslike (nagu nad olid, 50-oomised näiteks) asemel kasutasime isetehtuid, releede mähised sobisid (vase takistus muutub temperatuuriga üsnagi lineaarselt). Vee temperatuuri andur oli jagatud kaheks (võrdsete takistustega, jadamisi), üks radiaatoritesse mineva ja teine tagasituleva vee temperatuuri mõõtmas et saada teada radiaatorite keskmist temperatuuri (alles mõni aasta hiljem tööstuslike lahenduste ilmudes selgus, et oleks võinud ka ainult ühega olla). Teine mõõtmine oli õue temperatuur, anduriks jällegi mingi relee mähis hermeetilisse kesta panduna. Omavaheline (vesi / õhk) termomeetrite takistuste suhe oli valitud enam-vähem selline, mis juba vastas vajalikule küttegraafikule. Näiteks kui vajaliku toatemperatuuri +20°C jaoks (meie "skaala null") on õuetemperatuuri -10°C puhul vajalik veetemperatuur +50°C, oleks suhe 1:1. Need andurid said siis ühendatud silda kaheks õlaks, kolmandasse aga kõrgemaoomiline toatemperatuuri andur et reguleerimine selle järgi veel täpsustuks. Silla neljandas õlas oli veel takisti ja potentsiomeeter seaduriks. Hiljem sai sinna lisatud veel ahel, mille abil programmkell vähendas toatemperatuuri (nt. ööseks või kui kodust ära tööl oldi). Silla diagonaalilt oli ühendus op-võimendiga, mis omakorda juhtis vedelküttekatla kütuseregulaatori (täituri) mootorit vajalikus suunas. Mootoriks oli tookord selline mis teemas
Kuna isegi 50Hz-l ja koos reduktoriga töötades oli proportsioonjuhtimiseks natuke liiga kiire, tuli veel mootori ahelasse (see "ergutusmähis") impulsstoide juurde teha...
Tänapäeval ka aeg = raha ja seepärast võiks ikka mõnda valmislahendust eelistada.
Comment