trykk plaat

[Erki]

Jan, aga oskad sa selle paberi nime öelda ja meetodit täpselt kirjeldada. Mul õnnestus ühe paberiga, aga ei taha jälle kõiki läbi katestama hakata. Samas on lahtleotamine kriitiline. Mina natuke leotan ja siis hõõrun näpuga kihthaaval maha. Aga siis kipub see kiht tavalise paberiga ikkagi plaadil liiga õhuke jääma. St liiga palju tahma jääb paberi külge.

[eq]

Tähendab - pead kauem kuumutama
Või vähemalt ma arvan nii. Pean ise ka mingeid fotopabereid otsima hakkama.
Oskad mingit marki öelda?

[Erki]

Mul ei õnnestunud enam tasuta fotopaberit saada. Niisiis katsetasin erinevate asjadega. Küpsetuspaber näiteks ei võtnud üldse tahma külge.

Hea tulemus tuli vihiku kaanega. Sellise kaanega kus Kohila Paberivabriku kaubamärk on. Printisin tavalisele A4-lehele pinnalaotuse välja. Siis lõikasin kaanest tüki ja kleepsin sinna peal ja leht uuesti printerisse ning taas printima.

Edasi see värk vastu trükkplaati ja kuum triikraud peale. Trtiikima peab ka, et kõik kohad oleks ikka vastu plaati surutud. See võttis mul mingi 4min. Siis lasin jahtuda. Paber jääb plaadi külge kinni.

Kui nüüd tõmmata, tuleb maha enamus paberist, kuid õhuke kiht jääb ikka plaadi peale.

Siit edasi on kõige raskem. Viimase kihi eemaldamine nimelt nii, et värv alles jääb. Mina tegin nii, et leotasin ja siis hõõrusin näpuga viimase kihi hästi õhukeseks. Edasi lasin ära kuivada ja kleepsiin sinna kleeplinidi. Kui see ära tõmmata, tuli paberikiht ka ära radade vahelt. Radade pealt jäi endiselt valgeks. Enamvähem toimis, sain oma plaadi söövitatud ja tulemus rahuldav.

[eq]

Kohila paberivabriku vihikud - õhukused vihikud, rohelised kaaned?
Neid on mul piisavalt. Ise käisin poes ja küsisin kõige paksemat fotopaberit. Anti mulle hoopis laser printeri paks paber(paksem kui joonistus paber). Päris palju kihte. Katsetanud veel pole.

[Erki]

Ei, mitte rohelised. Need sinised ja mustad, millel valget ka sees. Selline paksem libe paber. Põhimõte on selles et paber ei tohi värvi endasse imada.

[suits]

See paberile trükk ja leotus peaks andma suht ilusa tulemuse, kui aga ei viitsi/ ei soovi pikka loputust teha, siis aitab sõber paljundusmasin.

ühepoolse plaadiga-
trüki skeemi rajad paberile, paljunda need siis laseri kilele - lüümikuks lõika kile välja ja pane see tahmase poolega vastu trükiplaati, teibitükk servale ja paljunduspaber peale. nüüd triikrauaga kuuma, kuid ei tohi väga triikraual peal elada, juhtub nagu kaetud paberi pealt tahma triikides, et "kiri" läheb laiali. eelnevalt tuleb plaat muidugi puhastada rasvast ja sodist. kui paber tõbmub kollakamaks oli raud õige kuumusega. nüüd siis kile maha sikutada ja tekst peaks olema plaadil. igaks juhuks sobiva permanet markeriga üle ja likku.
prindid augu asetused välja ja kleebid selle söövitatud ja loputatud plaadile kummiliimiga. teed naaskliga märgid ja puurid augud. plaadi alla peaks midagi panema kui puurida "tevalo-trükiplaadi-puuriga", siis ei teki rõvedalt suuri lehtreid.
peenikest liivapaberit radadele nii, et sodi maha tuleb, kõlbab ka pesuvahend ja traatkäsn. soovikorral veel ülejoota rajad ja montaaz.
kiire ja tegelt toimiv moodus, ma ajasin aga triikrauaga radu laiali ja pidin markeriga paranama ja ülearust maha kriipima. soollahus aga ei vedanud radu minema

[eq]

Palju see kile ka maksab?
Peab jälle minema kirjatarvete poode kammima...

-edit-
Keegi rääkis kunagi grafo(sp?) projektori kilest - kas see sama?

[Mauro]

ei, pane sellele midagi kuumemat vastu ja kohe sulab

[suits]

seesama grafo kile jah, vaata et tindika oma ei osta, see ühelt poolelt kare, et tint peale jääks.. see nn. grafo kile on priima. sellele paljunad laserpaljundusega oma rajad peale. siis paned tahmase poolega vastu puhast trükiplaati (vase pool muidugi) ja triigid peale. muidugi kile sulab, aga selleks ju pannaksegi kile ja triikraua vahele paber. mis kollaseks muutudes on kindlasti põletanud midagi plaadile. tuleb olla selle triikrauaga pitsitamisel hoolas, tahm võib täiega laiali voolata. siis permanendiga igaks juhuks nac üle. keemiasse ja siis pärast tuleb see permanet koos tahmaga maha nagu naksti, pesuvahend ja hari.

[Erki]

Kilega tuleb niisiis markeriga üle käia? Seega pole asjal ju erilist mõtat. 0,6mm radasid ju eriti ei tee sellega üle. Eriti kui neid palju kõrvuti ja radade vahe sama väike on. Selleks oligi fotopaberiga vaja mässata, et sellist peent tööd käsitsi ei tee.

[heints]

mul õnnestus paberina kasutada seda reklaamiajakirjade paberit,
mida postkasti loobitakse, kena sile ja läikiv.

[smartman]

Väga asjalik asi oleks laserprinter, mis tahma otse trükiplaadile trükiks, aga ei ole leidnud midagi sarnast kusagil.

[cyrix]

Naatriumpersulfaat versus raud(III)kloriid:

See, kui palju saab mõnesuguse söövitusvahendiga mõnesuguseid trükkplaaditoorikud söövitada, sõltub vasekihi paksusest plaadil ja söövitusvahendi võimekusest.

Võrdlemaks eestis saadavalolevaid söövituspulbreid tegin mõned arvutused, tulemused olid sellised:

Ühe grammi vase söövitamiseks (ca 30 ruutsentimeetrit ehk näiteks 5X6 sentimeetrine jupp 35 mikromeetrise vasekihiga plaati) kulus:

raud(III)kloriidi - 5,11g

naatriumpersulfaati - 3,75g

ammooniumpersulfaati - 3,59g

Kuna raud(III)kloriid on ülejäänutest üle kahe korra odavam, siis on hinna poolest kõige kasulikum kasutada seda...kvaliteedi kohta otsustab igaüks ise.

Isiklikult kasutan raudkloriidi, kaua temaga küll läheb ja määrib ka vastikult, aga kui ettevaatlikult ja puhtalt töötada, siis pole viga.

Märkus: Arvutus kehtib puhta raudkloriidi kohta (must tugeva kloorilõhnaga väga hügroskoopne pulber), olen näinud müügil ka kuue kristallveega varianti (helepruunid ümarad kergelt nätsked kuulikesed. Neid kulub 1g vase söövitamiseks 8,52 grammi ja hinnaklass läheneb juba väga ülejäänud vahendite omale.

Martin

[KaruTEC]

Kuidas sa mõõtsid kulu ?

[cyrix]

Arvutasin reaktsioonivõrrandi järgi. Mõlemal juhul tegemist mitte just väga keeruliste redoksreaktsioonidega, mille puhul on võimalik üsnagi täpselt stöhhiomeetriliste kordajate ja molekulmasside abil reageerivate ainete masside suhe teada saada.

Kui oled huvitatud arvutustest, siis saadan need rõõmuga. Foorumi veebiliidese kaudu neid sisse trükkida oleks paras vaev, samuti ei ole tegemist niiväga selle foorumi teemaga, seepärast seda tegema ei hakanud.

Üks märkus veel eelmise kirja kohta säästufriikidele: soovitav oleks võtta söövituspulbrit arvutatud minimaalsest kogusest vähemalt 2 korda rohkem. Vase söövitamise reaktsiooni kineetika on esimest järku ning täpselt etteantud kogustega töötamisel kuluks reaktsiooni lõpuni kulgemiseks lõpmatu aeg. 2 -kordse söövituspulbri liia puhul on aeg juba täiesti talutav. Muidugi mida kontsentreeritum lahus teha (mõistlikkuse piires) seda kiiremini plaat söövitatud saab.

Väga lahja lahuse ja pika söövitusaja puhul on suurem kartus et radu kattev marker/värv kuskilt lahti lööb või maha koorub...oma kogemus.

EDIT: Eeldades kriitikat, et ülaltoodu on puhas teooria: raud(III)kloriidi puhul olen arvutustulemusi ka kaaliumpermanganaadiga tiitrimise teel mõõtnud ja saanud teooriaga tiitrimismeetodi täpsuse piires täiesti kokkulangevad tulemused.

Martin@TÜ keemiateaduskond