Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

[tazavi]

Vs: Re: Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

ju aeti vist seatina ja päristina jah sassi Tänapäeval on asjad RoHS, väidetavalt ei ole nii mürgised enam. Aga 8*5 töötajaid ei lubata tööle, enen kuui pole igal kolbil äratõmmet küljes. Või siis laual eraldiseisvat äratõmmet.

[plaaster]

Re: Vs: Re: Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Kampol tõesti hea asi

Kunagi sai soolhape ja tsink omavahel reageerima pandud. Tulemuseks sai joote vedelikku. ( TOAS MITTE PROOVIDA )

[fre]

Vs: Re: Vs: Re: Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Kunagi sai soolhape ja tsink omavahel reageerima pandud. Tulemuseks sai joote vedelikku. ...

Saaduseks ongi seesama tsinkkloriidi vesilahus ehk saltser,
millest eespool juttu ja mis elektroonikast eemal tuleks hoida.
Saltseri saamiseks peab tsinki liiaga panema (osa tsingist peab alles
jääma!), et kogu soolhape saaks reaktsiooni käigus ära reageerida.

Vanemal ajal nimetati pliid (Pb) seatinaks (vast selle tumeda värvuse
tõttu), tina (Sn) aga inglistinaks. Müügil oli enamasti tina ja plii segu,
vast umbes 8mm jämeduse "traadina", aga ka puhast tina. Kuidas
nendel sarnastel siis vahet tehti - puhtast tinast kangi painutamisel
kõrva ääres oli kuulda iseloomulikku krigisevat heli.

[erku]

Vs: Re: Vs: Re: Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Veel täpsustuseks, et krigises siis too jootetina kang/pulk, millega sai suure kolviga kõiksugu asju kokku sulatada. Seda tina ei tohi kasutada toiuainetega kokkupuutuvates kohtades.

Siis oli välimuselt täpselt samasugune tinakang ja seda painutades ei krigisenud too. Seda kasutasid näiteks külmikute seinte monteeriad, tööstuslike külmikuseine kokku liitmisel. See on siis see tina, mida võib kasutada toiduainega kaudselt kokkupuutuvates seadmetes.

[fre]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Tegelikult oli ikka sedapidi, et "krigisev" tinakang oli mõeldud
toiduainetega kokku saama, kuna ei sisaldanud mürgist pliid.
Müügil olnud piimamannergud olid ka tinutatud plekist, mida
ka "juudi plekiks" kutsuti (tinaga kaetud raudplekk). Eks kui
juutidest kaupmehed oma poodides sellist plekki ka müüsid,
võis see nimetus tuleneda. Rohkem tuntud "konserviplekina",
teate ju küll kondenspiima konserve, mis poes nüüdki müügil.

See mis painutamisel ei krigisenud, oli umbes 60% tina ehk
"inglistina" ja umbes 40% pliid ehk "seatina", ja eks plii on
ju mürgine. Sellise segu sulamistemperatuur on madalam
ja enam-vähem niisuguse protsendisuhtega segu omapära
on plastilise oleku puudumine vedela ja tahke oleku vahel*.
See siis kõige tavalisem ja elektroonikatöödel kasutatud
jootetina, mida tähistati siis ja nüüdki veel ПОС 61 (ПОС –
припой оловянно-свинцовый ja number annab veel
tinasisalduse %, mis peaks olema normide järgi 59...61):

http://www.ventsvar.ru/cat_406.html

* - Märksõnadeks (otsingusõnadeks) - eutektiline sulam:

http://en.wikipedia.org/wiki/Eutectic_system

http://www.physic.ut.ee/materjalimaailm/Kirjed/Woodi_sulam.htm

[m4rtin]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Sattusin kokku puutuma digitaalse jootejaamaga, millel sai reguleerida jootmistemperatuuri kuni 450C. Saan aru, et jootetina sulamine sõltub tema koostisest(plii ja tina vahekorrast või kas tegemist on sootuks pliivaba jootetinaga), kuid kas on mingi hea põhjus, milleks seda jaama pidevalt 450C peal mitte hoida? St milleks on hea/õige kasutada jootmisel optimaalset temperatuuri? Millest selle optimaalse temperatuuri ära tunneb?

[W@ldur]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

MINA arvan, et optimaalne temp on madalamast ülesse liikudes see, kus tina saavutab oma piisava ja sobiva sulmisastme. Mina töötan 320ga (0.7mm hõbedaga tina) ja kõrgemaga tavatingimustes vaja pole.

[tazavi]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

mida kõrgem temperatuur, seda kiiremini kolvil otsikud hävinevad. Korralikel welleritel on otsikute hinnad tuhandetes kroonides ja pole päris hea neid iga päev vahetada. Korralikel kolbidel on ka olemas stand-by funktsioon kolviotsa säästmiseks. JA muidugi on veel see asi, et liigkõrge temperatuur põletab fluksi enne ära, kui ta jõuab oksiidiga reageerida, ehk fluks ei lähe tööle, joodis tuleb välja halvem.

[cyrix]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Pluss tundlikele elektroonikakomponentidele ei meeldi viibimine kõrgel temperatuuril teps mitte.

[fre]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Pluss tundlikele elektroonikakomponentidele ei meeldi viibimine kõrgel temperatuuril teps mitte.

Minu kogemuste järgi on kõige temperatuuriõrnemad just
valgusdioodid (Inglise k. lühendiga LED-id), teisi detaile
polegi "õnnestunud" "temperatuurisurmale" saata...
Abiks on hiljem ikka olnud jootekoha ja detaili kesta
vahelt pintsetiga kinni hoides soojuse ärajuhtimine
ja muidugi suhteliselt kiire ja täpne tegutsemine

[resr]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Mul pole veel peale jootes ühtegi LED-i kuumasurmale saata õnnestunud, vist vene 40W jootekolvi eripära, kuigi plaadilt maha jootes ära surnuid LED-e on ligi 10 viimase nelja aasta jooksul ("pulga" elektrood sulab epoksis paigast). Muud asjad on jah rohkem vastupidavamad, isegi NE555 kiip näiteks.

[reuter]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Kohati on just kõrge temperatuur see, mis teeb jootmise aja lühikeseks ja säästab komponente. Suurte asjade jootmisel tasub natuke temperatuuri lisada, et tõlviku tipus püsiks ikka sama temperatuur, mis anduril. Samuti aitab kolvi inerts suurte asjade puhul jootetöid seeläbi lülendada. Igapäevaseks kasutamiseks 300 ja natuke peale temperatuur on tavajoodistele piisav. Sedasi säilib ka kolvi ots väga pikka aega. Kui veel kolvi ots vähegi pikemaks seisu ajaks tinaga katta, on pikk iga garanteeritud. Ma unustasin ühe jaama kaheks nädalaks sisse 300 kraadi peale, ots oli tinaga kaetud. Kui avastasin, tõmbasin kolvi otsa niiskest svammist läbi ja asi läikis. 450 kraadi juures ja ilma tinata oleks ööpäeva pärast ots mustaks põlenud ja vajanud abrasiivset töötlemist, et puhtaks saada. Viimane aga kahjustab seda õhukest mantlit, mis tõlvikut katab ja paari puhastamise järel võib juba südamik välja tulla, see aga põleb juba kiiresti.

[vax]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Probleem.
Ühe tootmisprotsessi käigus joodan omavahel kokku kaks roostevabast pisidetaili. Joodiseks on spets hõbedasisaldusega pliivaba sulam, hea temperatuuritaluvuse saavutamiseks. Jootevedelikuks on BrazeTec Soldaflux Z

http://www.technicalmaterials.umicore.com/en/bt/datenblaetter/BrazeTec_Soldaflux_Z.pdf

Kõik tore, joodis tuleb kena ja nii edasi, aga probleem ilmneb alles hiljem. Nimelt on nendele kahele kokkujoodetud detailile vaja hiljem peale sulatada polüuretaanist nahk ning u. 5% juhtudest juhtub selline asi, et see nahk hakkab joodise kohalt mullitama. Loomulikult järgneb jootmisele põhjalik puhastamine ultraheli pesus, kuid tundub, et see ei aita - ilmselt jääb kuhugi joodise pooridesse veidi jootevedelikku, mis siis naha sulatamise käigus kenasti möllama hakkab. Ise pakuks esimese hooga, et jootevedelik mingi aluselise ainega (sooda?) neutraliseerida...
Ideid?

[tazavi]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

mis ainega pesed ja kas pärast pesu on loputus ka? kui äkki proovida vähem jootevedelikku doseerida?

[vax]

Vs: Õpime jootma - ülevaade jootmise põhitõdedest

Pesen ultraheli vannis, mingi soome pesuaine (Tehopesu) ja vee lahus. Peale pesu loputan veega.
Viimane protseduur mis välja mõtlesin oli selline, et detail pooleks tunniks 190 kraadi peale ahju ja peale seda veel piirituse anumas ultraheli pessu. Kõik see siis tavalisele pesule lisaks. Jamade hulka võttis vähemaks, aga 100% ei elimineerinud - aeg-ajalt satub ikka mõni eksemplar, kus jootevedelik on välja hakanud tungima.