Takisti on ilmselt komponent, mida võib elektroonikaseadmetes kohata kõige sagedamini. Käesolevas uudiskirjas heidame pilgu erinevatele takistite tüüpidele, nende ehitusele ja omadustele.
Süsinik komposiittakisti (ehk komposiittakisti) on vana tüübi takisti. Oma ehituselt kujutab ta süsinikust varrast või toru, mille külge on joodetud ühenduskontaktid. Süsinikkestas oleva materjali koostis määrab ära takisti väärtuse. Antud tüübi takistitele on omane madal induktiivsus. Seetõttu sobivad nad kasutamiseks impulssrakendustes nagu näiteks siirete eest kaitsma mõeldud RC ahelad või toiteplokid. Teine antud tüübi takistite positiivne omadus on see, et nad suudavad taluda ajutist ülekoormust ilma läbipõlemata. Põhiliseks puuduseks on suur sisemahtuvus, umbes 0,2 - 1 pF olenevalt takisti väärtusest ja tüübist. Süsinikosade ja sideaine struktuurist tulenev suur mahtuvus tähendab seda, et komposiittakisti on sisuliselt kasutamatu sagedustel üle 5 - 10 MHz. Komposiittakistit iseloomustavad ka kõrge temperatuuri koefitsient (-200 kuni -2000 ppm/K), suur pingesõltuvus (200- 500 ppm/V), suur müra ning kehv pikaajaline stabiilsus.
Süsinikkihttakistid sisaldavad endas keraamilist toru, milles paikneb aurustunud takistuslik süsinikkiht. Kiht on kuni umbes 10 keerulises spiraalis, mis on loodud teemanttera või laseri abil saavutamaks õiget takisti väärtust. Spiraali tulemusena tekkiva induktiivsuse reaktiivtakistus on tühine võrreldes umbes 0,2 pF sisemahtuvuse reaktiivtakistusega. Süsinikkihttakistitel on kõrge temperatuuri koefitsient (-220 kuni -1000 ppm/K). Pingesõltuvus on alla 100 ppm/V. Müra tase on pisut liialt kõrge ning pikaajaline stabiilsus on samuti kehv. Samas on süsinikkihttakistite tootmine üliodav.
Loe takistite tüüpidest lähemalt siit.
Kommenteeri ja arutle antud artikli teemadel käesolevas foorumi teemas
Süsinik komposiittakisti (ehk komposiittakisti) on vana tüübi takisti. Oma ehituselt kujutab ta süsinikust varrast või toru, mille külge on joodetud ühenduskontaktid. Süsinikkestas oleva materjali koostis määrab ära takisti väärtuse. Antud tüübi takistitele on omane madal induktiivsus. Seetõttu sobivad nad kasutamiseks impulssrakendustes nagu näiteks siirete eest kaitsma mõeldud RC ahelad või toiteplokid. Teine antud tüübi takistite positiivne omadus on see, et nad suudavad taluda ajutist ülekoormust ilma läbipõlemata. Põhiliseks puuduseks on suur sisemahtuvus, umbes 0,2 - 1 pF olenevalt takisti väärtusest ja tüübist. Süsinikosade ja sideaine struktuurist tulenev suur mahtuvus tähendab seda, et komposiittakisti on sisuliselt kasutamatu sagedustel üle 5 - 10 MHz. Komposiittakistit iseloomustavad ka kõrge temperatuuri koefitsient (-200 kuni -2000 ppm/K), suur pingesõltuvus (200- 500 ppm/V), suur müra ning kehv pikaajaline stabiilsus.
Süsinikkihttakistid sisaldavad endas keraamilist toru, milles paikneb aurustunud takistuslik süsinikkiht. Kiht on kuni umbes 10 keerulises spiraalis, mis on loodud teemanttera või laseri abil saavutamaks õiget takisti väärtust. Spiraali tulemusena tekkiva induktiivsuse reaktiivtakistus on tühine võrreldes umbes 0,2 pF sisemahtuvuse reaktiivtakistusega. Süsinikkihttakistitel on kõrge temperatuuri koefitsient (-220 kuni -1000 ppm/K). Pingesõltuvus on alla 100 ppm/V. Müra tase on pisut liialt kõrge ning pikaajaline stabiilsus on samuti kehv. Samas on süsinikkihttakistite tootmine üliodav.
Loe takistite tüüpidest lähemalt siit.
Kommenteeri ja arutle antud artikli teemadel käesolevas foorumi teemas