Vs: Üks imelik toiteplokk: B5-44
Mul vedeleb ka üks eelmise omaniku poolt poolenisti laiali lammutatud Б5-47. Aga skeemi otsingul vene foorumeid kammides sattusin hoiatusele, et selle seeria toiteplokkide üheks hirmsamaks kiiksuks on võrgupinge väljalülitamisel või kadumisel (nagu praegu pudeneva lumega tuled vilguvad) väljundisse tekkiv max toitepinge impulss. Palju PIC-e ja AVR-e olevat otse mikrokontrollerite paradiisi sattunud vahetult peale targaks saamist. Ehk siis toidad sellega mingit programmaatorit (või kõrvetad otse plaadil), programmeerid kivi ära, lülitad pahaaimamatult toiteploki välja ja hiljem ei saa aru, miks asi enam elumärke ei ilmuta. Inimene eksib ja alati pole meeles, et kõigepealt tuleb toiteploki väljundist juhe lahti ühendada. Selle ja teiste kiiksude tõttu pole viitsinud seda seni kokku lappima hakata. Olen küll kunagi ammu sellise plokiga tööd teinud, kuid siis polnud elektroonika veel nii õrn ja ei pannud seda tähele.
Mul vedeleb ka üks eelmise omaniku poolt poolenisti laiali lammutatud Б5-47. Aga skeemi otsingul vene foorumeid kammides sattusin hoiatusele, et selle seeria toiteplokkide üheks hirmsamaks kiiksuks on võrgupinge väljalülitamisel või kadumisel (nagu praegu pudeneva lumega tuled vilguvad) väljundisse tekkiv max toitepinge impulss. Palju PIC-e ja AVR-e olevat otse mikrokontrollerite paradiisi sattunud vahetult peale targaks saamist. Ehk siis toidad sellega mingit programmaatorit (või kõrvetad otse plaadil), programmeerid kivi ära, lülitad pahaaimamatult toiteploki välja ja hiljem ei saa aru, miks asi enam elumärke ei ilmuta. Inimene eksib ja alati pole meeles, et kõigepealt tuleb toiteploki väljundist juhe lahti ühendada. Selle ja teiste kiiksude tõttu pole viitsinud seda seni kokku lappima hakata. Olen küll kunagi ammu sellise plokiga tööd teinud, kuid siis polnud elektroonika veel nii õrn ja ei pannud seda tähele.
Comment