Vs: Vanade välkude kasutamine uute kaameratega
1984. aastal ei olnud võimalik stuudiovälke hankida. Siis ehitasin FIL-ide baasil suhteliselt võimsad seadmed (postituses #5 foorumlase fre poolt lisatud skeem), et oleks võimalik tegutseda. Algselt oli ühes FIL-i välgus elektrolüüt 1500 yF, sellele lisasin 800 yF. Kahte 1500 yF ei pidanud IFK120 toru pikka aega vastu. Selliseid komplekte ehitasin samasse korpusesse 4 tk ( 4x (1500yF+800yF) ), mida oli võimalik lülitada, kas 2 välku või 4 välku. 4 IFK120 keskele oli paigaldatud halogeen, mis lülitus proportsioonis välguvõimsusega - kas täisvõimsus, või pool. Seadmetele tegin isegi bajonettkinnitusega vahetatavad reflektorid. Ehitasin 2 isendit koos erineva nurgaga reflektorite ja 2 duralumiiniumist keevitatud karkassidega softbox-idega (60cm x 120cm). Enne kui õnnestus hankida õiged stuudiovälgud, kasutasin neid pidevalt nii plaadiümbriste ja reklaamide pildistamisel. Trükitehniliselt vajaliku kvaliteedi saamiseks tuli kasutada laial filmil või tasafilmil (9 cm x 12 cm) baseeruvat aparatuuri (Mamiya RB67, Mamiya Press, Toyo View, Wista, Sinar P). Mida suurem on formaat, seda väiksem on teravussügavus ja piisava teravuse ulatuse saavutamiseks on vaja pildistada tunduvalt väiksema avaga kui kitsafilmi-, või rääkimata APS-C sensorisuurusega digikaameratega. Selleks on vaja palju suuremat välgu võimsust. Välgud töötasid muidugi ka Nikon-i suguste väikeste peegelkaameraretegaga, kuid reklaamitööks nad loomulikult ei sobinud. Kõigi aparaatide katikute sünkrokontaktid pidasid vastu ilma mingite tõrgeteta (enamus profiaparatuuri katikutest on koos sünkrokontaktiga objektiivis, või eraldi katikuplokis, mis paikneb objektiivi ja kaamera vahel. IFK120-le tuleb kerida ergutusmähis traadist. Algne, toru siseküljel olev alumiiniumvärv mõraneb ja tuleb ära.
Head pildistamist.
1984. aastal ei olnud võimalik stuudiovälke hankida. Siis ehitasin FIL-ide baasil suhteliselt võimsad seadmed (postituses #5 foorumlase fre poolt lisatud skeem), et oleks võimalik tegutseda. Algselt oli ühes FIL-i välgus elektrolüüt 1500 yF, sellele lisasin 800 yF. Kahte 1500 yF ei pidanud IFK120 toru pikka aega vastu. Selliseid komplekte ehitasin samasse korpusesse 4 tk ( 4x (1500yF+800yF) ), mida oli võimalik lülitada, kas 2 välku või 4 välku. 4 IFK120 keskele oli paigaldatud halogeen, mis lülitus proportsioonis välguvõimsusega - kas täisvõimsus, või pool. Seadmetele tegin isegi bajonettkinnitusega vahetatavad reflektorid. Ehitasin 2 isendit koos erineva nurgaga reflektorite ja 2 duralumiiniumist keevitatud karkassidega softbox-idega (60cm x 120cm). Enne kui õnnestus hankida õiged stuudiovälgud, kasutasin neid pidevalt nii plaadiümbriste ja reklaamide pildistamisel. Trükitehniliselt vajaliku kvaliteedi saamiseks tuli kasutada laial filmil või tasafilmil (9 cm x 12 cm) baseeruvat aparatuuri (Mamiya RB67, Mamiya Press, Toyo View, Wista, Sinar P). Mida suurem on formaat, seda väiksem on teravussügavus ja piisava teravuse ulatuse saavutamiseks on vaja pildistada tunduvalt väiksema avaga kui kitsafilmi-, või rääkimata APS-C sensorisuurusega digikaameratega. Selleks on vaja palju suuremat välgu võimsust. Välgud töötasid muidugi ka Nikon-i suguste väikeste peegelkaameraretegaga, kuid reklaamitööks nad loomulikult ei sobinud. Kõigi aparaatide katikute sünkrokontaktid pidasid vastu ilma mingite tõrgeteta (enamus profiaparatuuri katikutest on koos sünkrokontaktiga objektiivis, või eraldi katikuplokis, mis paikneb objektiivi ja kaamera vahel. IFK120-le tuleb kerida ergutusmähis traadist. Algne, toru siseküljel olev alumiiniumvärv mõraneb ja tuleb ära.
Head pildistamist.
Comment