DCF77-korrektsioon kvartskellale

[fre]

Vs: DCF77-korrektsioon kvartskellale

Kas selline asi ei sobiks?
.......

Muidu ütlemata tore asi, aga kahjuks pole tal sageduse korrigeerimise võimalust.
See 1. viik on tal nö. tööle/seisma lülitamiseks ainult. Oleks see aga korrektsiooniks
tehtud sisend (ei midagi eksootilist ju, selleks lihtne mahtuvusdiood e. varikap vaid),
kohe sobiks suurepäraselt! Sellist ei tehtagi, nagu olen aru saanud, ju pole nõudlust.
Küll aga leidub taolisi (lüh. VCXO) alates sagedusest 10MHz juba suures valikus.

On kogemusi niisuguste tavaliste kõrgsageduslike kvartgeneraatorite moodulitega,
kõigil pole väljund tehtud vahepuhvri kaudu ja siis väike lisamahtuvus väljundiga
rööbiti võimaldas küll sagedust täpseks timmida juhul kui algselt veidi kõrgevõitu
oli. See aga sõltus omakorda eksemplarist. Kas eeltooduga samuti saaks, ei tea,
ehk isegi võimalik, aga ei näi viisaka lahendusena.

[fre]

Vs: DCF77-korrektsioon kvartskellale

Luban ka endale väikese kõrvalepõike siia teemasse...
Mahtuvusdioodide kohta, mida inglise-päraselt kutsutakse varikapiks või vahel ka varaktoriks.
Varikapina töötab väga edukalt ka päris tavaline ränidiood, nende valik on ka ülilai. Ainult et
nende tavaliste kohta lihtsalt ei anta andmeid mahtuvuslike parameetrite kohta (mahtuvuse
sõltuvus vastupingest), see lihtsalt polegi normeeritud, seega võivad sellised andmed rohkem
varieeruvad olla. Huvi korral saab muidugi katsetada, mõõta ja "tavaliste" hulgast mõni sobiv
ka varikapiks valida, see pole keeruline... Mahtuvusdioodiks on kasutatud isegi stabilitroni
(tema stabiliseerimispingest väiksema pingega), siinkohal meenub raadiosõlmede vastuvõtja
"Казахстан", üks tore ja väga hea tundlikkusega, raadiolampidega tehtud pill...

[fre]

Katsetused kinnitasid minu kahtlust, et üheainsa transistoriga kvartsgeneraatorit ei
õnnestu siiski nii madala toitepingega käivitada, nagu oli minu soov. Seepärast jätkasin
maketeerimist vana ja äraproovitud kahe transistoriga skeemiga, mida näeb postituses
#29. Vaja oli lihtsalt lisada mahtuvusdiood (varikap või varaktor inglise-päraselt),
et saaks kokku ühe pingega tüüritava kvartsostsillaatori (inglise k. lühendiga VCXO)
mooduli. Skeemi võin hiljem lisada kui keegi huvi tunneb.
Voolutarve eelpool nähtavate takistite nominaalidega tuli alla 0,1mA, mida saaks
ilmselt ka palju väiksemaks kui takistite väärtusi suurendada. Esialgu ei hakanud
sellega mässama, selle asemel tekkis üks teine mõte, millest siinkohal võiks ka kirjutada...
Mul on kogunenud mõningane hulk rikkis programmkelli Grässlin, milledel viga enamasti
vaid võrgutoite osa detailides (äikese või ülepinge kahjustus), aga kella moodul ise on veel
täitsa töökorras. Selline kella moodul tarbib ise vaid mõned mikroamprid, originaalis töötab
pingelt 1,3V (NiCd aku on reservtoiteks). Üritaks hoopis sellele varikapi juurde pookida...
Pilt ka sellisest programmkellast:

Pildil nähtava programmkella "Grässlin V86/1DIGI 20" seest kella moodul
ise on mõõtudega 42 x 32mm, sügavust (koos juhtnuppudega) 16mm.
Kõike muud sellest (korpust, võrgutoite skeemiosa, elektromehhaanilist
releed jms.) ma üldse ei kasutaks. Võiks ka mitu sellist moodulit panna
erinevate asjade sisse-välja lülitamiseks, ühe juhitava mooduli kvartsi
sagedust ka teistele andes. Kuidas kellamooduli kvarts on ühendatud
mikroskeemiga, näeb sellelt selgitavalt jooniselt:


Suur ring kujutab tinglikult kellamooduli plaadil olevat mikroskeemi, mis
on selline ilma korpuseta "must plärakas", mille alt tulevad 41 trükirada.
15 nendest suunduvad otse tabloole (LCD), ülejäänutest viis on näha
siinsel joonisel. Viik "S" oleks mikroskeemi suure sisendtakistusega
sisend (kui olin kvartsi eemaldanud, sain sinna sisendile anda väliselt
generaatorilt 32768Hz isegi läbi 200kΩ takisti ja ikka töötas). Viik "V"
oleks väljund, ilmselt sellelt saaks signaali ka edasi saata või jagada.
Kondensaatori 27pF (kahel eksemplaril mõõtsin 27pF, veel kahel aga
näitas mahtuvusmõõtja 20pF) mahtuvuse muutmisega saab generaatori
sagedust korrigeerida, selline tuntud ja klassikaline lahendus.
Sinna ma peaks ju saamagi soovitud varikapi ahela lisada...
Väljundi "P" (tegelikult on seal veel jadamisi 33kΩ SMD-takisti, mida
siin joonisel pole näidatud) kaudu juhitakse juba programmkella releed,
mina võin selle asemel sealt juba oma skeemilahendust edasi arendada.
Programmkellas on algselt kellamoodul ühendatud ülejäänud skeemiga
vaid kolme juhtmega:
1. (punane juhe) - toide +1,3V;
2. (lahtine ots) - "Res". (ühendades 1. ja 2., toimib nagu ka nupp "Res";
3. (must juhe) - üldmiinus;
4. (roheline juhe) - kellamooduli väljund.
Mitme mooduli kasutamisel võin ilmselt nende 1. ...3. omavahel kokku
rööbitada, siis saaks kõiki korraga nullistada ükskõik millise mooduli
"Res" nupuga.
Aga katsetused peale pikemat vaheaega jälle jätkuvad...

[fre]

.......
Võiks ka mitu sellist moodulit panna erinevate asjade sisse-välja
lülitamiseks, ühe juhitava mooduli kvartsi sagedust ka teistele andes.
.......
Sinna ma peaks ju saamagi soovitud varikapi ahela lisada...
,,,,,,,

Eeloleva mõttekäigu selgituseks veel paar joonist:

Esimesel joonisel on näha kellamooduli kvartsile lisatud skeem.
Algselt seal olnud kondensaator 27pF (vt. eelneva postituse skeemi)
on eemaldatud (õigemini - sellele viiv rada on läbi lõigatud).
Kvartsi sageduse korrektsioon toimub pingega sisendile "J".
Lahtise sisendiga saab varikap takistite R2 ja R3 kaudu pinge +1,3V
ja kvartsi sagedus peab siis olema nimisagedusest veidike kõrgem
ja kell peab seetõttu veidi ette käima. Vähendades varikapile minevat
pinget sisendi "J" ja R1 kaudu, saab kvartsi töösagedust vähendada
nimisagedusest veidi madalamaks ja kell peab siis õigest ajast veidi
maha jääma. Sama "J" kaudu on võimalik ka käsitsi sujuv korrektsioon.
Takisti R4 kaudu (ühendus jätkub punktiiriga) võib 32768Hz sageduse
edasi anda ka teistele kellamoodulitele (nendel siis oma kvarts eemaldatud).
Ühe programmkella mooduli paneks sisse-välja lülitama DCF77-signaali
vastuvõtjat, sest valgel ajal (eriti pikalt suvel) meile sealt midagi mõistlikku
ei kostagi.

Järgneval skeemil on see osa tinglikult katkendjoonega alumise "kasti" sees.

Enam-vähem lõplik DCF77-korrektori skeem on nüüd seal suuremas "kastis".
Trükkplaadi joonist sellele moodulile veel pole, väljamõtlemise käigus tuleb
kindlasti ka mingeid muudatusi mikroskeemide viikude numeratsioonis.
Erinevate toitepingete moodustamine ja muud "huvitavad vigurid" saavad
endale veel eraldi moodulid ja plaadid.

[fre]

Mõtlesin küll et alustuseks proovin varikapiks suvalist ränidioodi,
aga sattus näppu varikap BB609A. Andmelehe järgi mahtuvuseks
1V vastupinge puhul 32,5...33pF ja 28V pingega 2,5...3pF.
Mul on siin aga kõige lihtsamini saadav pingete vahemik 0...1,3V,
millega seoses pani mõtlema suhteliselt suur (juhtpingega võrreldes)
varikapile langev (läbi sidestusmahtuvuse) vahelduvpinge osakaal.
Siiski generaator, mitte (näiteks) mingi väga nõrk raadiosignaal.
See võib isegi probleemiks osutuda, katse näitab...

[fre]

Mahtuvusdioodiga lisa sai siis lõpuks niisuguse skeemi:

Selgus et juhtpinge vahemik 0...1,3V andis siiski liiga väikese
sageduse muutuse, seepärast tegin selle vahemikku 1,0...3,0V.
Keskväärtusega 2,0V annaks ta siis täpse 32768Hz sageduse,
mille saab sinna paika trimmeriga C2.

Kellamooduli montaažplaadiga sama mõõtu (39 x 29 mm) plaadi tegin
ka lisadetailide jaoks, et panna see sama mooduli kesta (raami) sisse,
lapiti põhiplaadile peale. Vaid paar mm tuli paksusele seega juurde.
R1, R2, R3, C1 ja C2 lisaplaadile panin pindmontaaži detailid (SMD),
aga kvarts ja varikap jäid "tavalised", nagu nad juba olid.

Niisugune saigi see vajalik 32,768 kHz VCXO, mida poest osta ei saa.

Teen ka käsitsi timmimise võimaluse selleks puhuks kui DCF77-korrektor
miskil põhjusel ei peaks töötama või on selle ahel meelega lahti ühendatud.
Seda mõtet selgitab järgmine joonis:


R1 oleks mugavaks käsitsi korrigeerimiseks, eriti kui kasutaks selleks
nupuga kümnepöördelist potentsiomeetrit, mis on mul ka olemas...
+3V oleks stabiliseeritud pinge, aga R1 ja R2 vahel oleks 1,0V pinget.
R4 kaudu (kui selle ahel just katkestatud pole) saab ette anda DCF77
korrektori mõju sobiva tugevuse.

Aga nüüd kipub uuesti "emakella teemaks" minema ja jätkubki siit
https://www.elfafoorum.eu/forum/tehn...10#post1120510
sest mul on vaja "laiali saata" 8Hz "toide" erinevates tubades olevatele
tütarkelladele.
128Hz sagedusel töötav helihark-mootoriga kell jääks aga sinnasama
lähedale, st. võimendamata ja ilma pikema liinita.

[fre]

.......
Teen ka käsitsi timmimise võimaluse selleks puhuks kui DCF77-korrektor
miskil põhjusel ei peaks töötama või on selle ahel meelega lahti ühendatud.
.......
R4 kaudu (kui selle ahel just katkestatud pole) saab ette anda DCF77
korrektori mõju sobiva tugevuse.

Muutsin mõnda siinse teema viimast postitust, sest
vahetasin ka korrektori skeemi "värskema" vastu.
Et olukord raadioeetris muutub järjest kehvemaks
(lisandub raadiohäireid kaasaegsetest seadmetest),
võib tulevikus tekkida soov saada ajasignaale ka mujalt,
kasvõi sellest varasemast tuntud "kuuenda piiksu algusest".
Kunagi oli ajakirjas "Radio" suhteliselt lihtne skeem selleks,
kus alguses oli 1000Hz filter ja edasi vist oli nii et kuues
impulss laadis kondensaatorit mingi rakendusnivooni.
See oleks aga juba edaspidine võimalik eraldi teema...
Eks siis saab panna ümberlüliti, milliselt skeemilt juba võtta
tunni- või minutisignaal trigeri DD2.1 sisendile C.

[fre]

DCF77 korrektori põhimõtteskeem saab põhiosas selline:

Klikk skeemil võiks seda suuremana ja selgemana näidata.

Selle külge ühendub DCF77 signaali vastuvõtja "RX DCF77"
koos oma ferriitantenniga. Sisend "PK" võimaldab vastuvõtjat
ka sisse-välja lülitada, kasvõi programmkella abil.
Toitepinge sellele stabiliseeritakse pingelanguga valgusdioodil
D1, mis ei peagi helenduma (vool R4 kaudu on väga väike),
"LED" ja "maa" vahele ühendub LED sisselülitatust näitama.
Väljundil "SEK" oleks impulsid sekunditaktis, väljundil "MIN"
aga minutitaktis, tööpõhimõtte selgitus on siin teemas eespool.
Takistid R10 ja R11 on lihtsalt väljundite lühisekaitseks.
R12 kuni R15 (paneks takistid plaadile väikesed, SMD-tüüpi)
on selleks et sisendid "õhku" ei jääks võimalikel juhtudel.
R16 oleks nö. igaks juhuks kaitseks väljundi lühise puhuks,
selle kaudu (lisandub jadamisi seadetakisti) toimubki siis
kvartsgeneraatori sageduse korrektsioon vajalikus suunas,
nii nagu siin teemas eespool juba kirjeldatud.
Väljundilt "K" (kuhugi mujale lisandub transistor ja piiksuja)
saab kontrollimiseks sekundi- või minutisignaale. Kui sealt
kostuvad madala (128Hz) tooniga piiksud, on kell õigest
ajast veidi maha jäänud ja VCXO saab "kiirenemise käsu",
kõrgemat (1024Hz) tooni kuuldes on registreerunud kella
ettekäimine ja toimub vastupidine mõju. Nö. keskeltläbi
peaks ta seega õiges ajas püsima, kõikumisega vähem
kui sekundi. Seda isegi siis kui täpse aja signaal pidevalt
kohale ei jõua (näiteks suvise halva raadioleviga valgel
ajal või raadiohäiretega).
Lisaks jääb väljundile "128Hz" külge ühendatuks minu
helihark-mootoriga töötav kell kogu "mängu" jälgimiseks.

Trükkplaadi joonis sai ka valmis:

Klikk joonisel võiks seda suuremana ja selgemana näidata.

Muudatusi tuli ka, foorum lubab nüüd muuta isegi vanu postitusi,
seega on skeem välja vahetatud ja muudetud teksti vastavaks.
Näiteks trigerid läksid omavahel vahetusse (just viikude numbrid).
Muudatusi ja parandusi loodetavasti rohkem ei tule.
Kõige ülemine avade rivi saab omavahelised ühendused
juhtmetega, selle kohta on selgitus joonise kohal, osa
omavahelisi ühendusi saab aga pistiku (allservas) kaudu.
Pistiku tüüpi ei oska öelda, sellised olid väga levinud viimase
nõukogude aja laiatarbe aparaatides (nt. värviteleviisorites).
Plaadi mõõdud on 30 x 82,5 mm, ühepoolse fooliumiga,
raster on 2,5 mm, tihedus oli 12 pikslit millimeetri kohta.
Vaade on radade poolt. Kui seda plaati "triikraua meetodil"
teha, tuleks selle joonis eelnevalt peegelpildiks pöörata.
Ma ei tea kas on huvi ja seega mõtet (mulle endale poleks
vaja), võin hiljem juurde teha detailide paigutuse joonise.

Sama kvartsgeneraator saab "südameks" emakellale, millelt
hakkavad töötama veel mõned seinakellad (8Hz mootoritega,
aga pole välistatud veel mõni erinev (kasvõi tavalised 0,5Hz)).
See aga oleks juba järgmine, emakella moodul ja nagu öeldud,
selle skeem sobib paremini sinna teise foorumiteemasse.

[fre]

Vs: DCF77-korrektsioon kvartskellale

Kui eesmärgiks on täpse aja saamine, siis on enamus GPS -e võimalik panna tööle 1PPS režiimis.
On mooduleid, millel on eraldi 1PPS väljund.
Kõige odavamatel moodulitel on täpsuseks kümme astmel miinus kuus sekundit.
Hiinast tellides algavad GPS moodulite hinnad viiest eurost.

Nüüdseks olengi saanud katsetada üht GPS vastuvõtu moodulit, millel on PPS väljund.
Mõõtsin ka voolutarvet (toiteks liitiumaku, mis jääbki kenasti lubatud 3...5V piiridesse),
mis on üsna suursugune, keskmiselt 60mA (kõigub kaootiliselt vahemikus 55...70mA).
Aga eks tal ju ongi palju-palju keerukamad ülesanded, kui võrrelda lihtsa DCF77
vastuvõtjaga ja ega ta ei peaks mul pidevalt töötama.
Võimalik on, et mõtlen ka selle kasutamisele, kuigi ta annab ainult sekundi-impulsse,
mitte aga praeguseks valminud võrdluse skeemile juba sobivat minuti signaali.
GPS vastuvõtu moodulilt ja kella mikroskeemilt tulevaid sekundi-impulsse saaks ju
omavahel samuti võrrelda, kuid siis tuleks uutmoodi skeemilahendus kokku panna.
Ennetavalt on ehk mõte lahutada DCF77 signaali töötlemine hoopis eraldi plaadile,
sest GPS oma sekundi-impulssidega on nagunii juba eraldi moodul...
Võiks ju olla lausa ümberlüliti, millelt "ajaetaloni" võtta, aga sellega kisub vist jälle
hoopis uueks (GPS ajasignaaliga korrigeerimise) teemaks...

P.S. Lisangi siia variandi eraldi plaadist. Selle külge ühendub DCF77 vastuvõtu moodul
koos oma ferriitantenniga. Ühelt väljundilt saab sekundiimpulsid, teiselt aga ainult iga
minuti algusest eraldatud ühe sekundiimpulsi. Minu eelmise postituse skeemilt seega
siia plaadile esiots kuni lülitini SA1.
Joonisel vaade trükiradade poolele:

Teise joonise mõtlen veel juurde, sellele siis helilisest kontrollist
(erineva kõrgusega sekundi-piiksud) loobumise variandis. Selle
asemel sinna külge ühendatav üks LED näitaks et kell on õigest
ajast veidi ette käinud (tähistus "E") ja teine (tähistus "T"), et on
veidike taha jäänud (või tähistused kuidagi noolte sarnaselt).

[fre]

Kuni valmistegemine pooleli, trükkplaate veel pole, tuleb uusi mõtteid...
Lihtsuse huvides ("Lihtsuses peitub ilu") loobungi helilisest kontrollist,
kas kell on õigest ajast ette käinud või maha jäänud.
Vilgutaks selle asemel LED-e ja voolu annaks nendele ainult võrgutoite
olemasolul, et reservtoitel akut ilmaaegu mitte koormata.
Valgusdioodideks leidsin oma varudest ka kolmnurkse otsaga LED-e
("E" ja "T" noolte sarnaselt tähistamiseks).
Jääks ära siis ka mikroskeem К561ЛА9, mis oli enne mõeldud toonide
128Hz ja 1024Hz ümberlülitiks. Samuti jääks ära lüliti SA1 ise, mis oli
mõeldud valimiseks, kas kuulata sekundi- või minuti-signaale.
Kella plaadilt tuleb "tagasisideks" seega vaid minuti vahetuse momendi
info ("MK" langev front), mingi muu (nt. GPS vastuvõtja toel) korrektori
kasutamisel ilmselt sobiks paremini hoopis "1Hz" väljund.
Muidugi töötaks ka eelmise versiooni lahendus, aga mingil mõistlikul
ajal peaks muudatustega lõpetama, et asi lõpuks valmis saada.

P.S. Näis, kas nüüd saangi siia üles panna viimase variandi,
kus DCF signaali töötlus oleks koos ühel plaadil, kell teisel:


Vaade trükiradade poolele, "triikraua meetodil" tegemiseks
tuleks joonis veel peegelpildiks pöörara.
Plaatide mõõdud: 55mm x 30mm ja 25mm x 30mm.

Indikaatorite (LED) plaat tuleb veel eraldi, igale LED-ile
(kõigile ühtmoodi) paari transistoriga skeem juurde.
Nendest ja toitepinge tekitamise skeemist teen juttu edaspidi.

Otsad (kõikidel "kaitseks" 10kΩ takistid vahel) indikatsioonile:
"RX" - näitab et DCF vastuvõtja on sisse lülitatud (programmkellalt);
"SEK" - vilgub vastuvõtjalt saadud sekundi-impulsside taktis;
"MIN" - vilgatab korraks täisminutil;
"E" - näitab et kell on õigest ajast veidi ette käinud;
"T" - näitab et kell on õigest ajast veidi maha jäänud;
"1Hz" - vilgub kella sekunditaktis.

"RX" võiks isegi ära jätta, sest "SEK" vilkumisest oleks niigi näha.

Võib-olla eristab silm kella ettekäimist või tahajäämist ka
sekundi-vilkumisi vaadates, kuid "E" või "T" helendab
vastavalt juba pisimagi erinevuse korral.

[fre]

Väljamõtlemine hakkab lõppfaasi jõudma, varsti tegudele...
Võib-olla tuleb eelmisse postitusse veel pisivigade parandusi,
kui neid avastan... Kui keegi veel viga avastab, andke ka teada.

Eelneval skeemil on valgusdioodide juhtimiseks mõeldud väljunditel
kõigil 10kΩ takistid "igaks juhuks", et võimalik lühis ei häiriks skeemi
töötamist. Järgneva(te)l skeemi(de)l on kõrgeoomiline sisend (selle
R1 võiks olla sadu kΩ), siis ei tekiks reservtoite korral erilist lisatarbimist.
LEDid on siis kustunud, skeemil "+8V" tuleks neile vaid võrguadapterist.
Takistite nominaalid on lisamata, siin on lihtsalt võimalik skeeminäide:

Võrguadapteri (parempoolne skeem) tegin mingist mobla laadijast.
Muidugi pidin valima võrgutrafoga isendi, et vältida impulsshäireid.
DCF77 vastuvõtt polekski võimalik, kui läheduses töötaks selline
nüüdisajal tavalisem võrgutrafota mobla laadija või muu säärane.
Algselt oli selle võrgutrafo sekundaarmähis 2 x 14,8V ja tavalise
kahe dioodiga alaldi järel oleval 1000µF kondensaatoril juba pinge
20,5V, mis seejärel anti sees olnud stabilisaatori LM317T sisendile.
Adapteril on kirjad, et input 5,6VA ja output 6V / 150mA / 0,9VA.
Ehk oleks mulle sobinud isegi see originaalse 6V / 150mA, aga
kuidagi totter on minu meelest 6V saamiseks panna võrgutrafo nii
suure sekundaarpingega ja seepärast otsustasin ta ümber teha,
et asjast saada justkui "puhtam ja kuivem tunne".
Sekundaarmähise lõikasin julmalt välja ja kerisin (südamikku lahti
võtmata) selle asemele teflonkattega peenikest paljukiulist juhet
(kaks korraga) kuni täitumiseni. LM317T asemele tegin niisuguse
alaldi skeemi, millega nüüd tuleb adapterist välja alalispinget 8V.
Kaks 1500µF kondensaatorit, mis uuel skeemil, mahtusid ka sinna
väikese adapteri korpuse sisse lahedasti ära.
Mingi testimise tegin ka - 8,2...8,5V on tegelikult pinge koormuseta
olekus, see muidugi langeb näiteks pingeni 5,7V koormusel 92mA
(koormuseks takisti 62Ω) ja pingeni 4,7V koormusel 174mA (27Ω
takistiga). Mulle jätkub ja vaevalt et üle 0,5W võimsust vajagi läheb.

Hiljem lisan vast veel mõne skeemijupi toitelahenduse kohta,
kus reservtoiteks hoiaks liitiumaku ("18650") 3,9V-ni laetuna.

[fre]

VCXO ja programmkella-moodulite jaoks tuleks teha stabiliseeritud
pinge vahemikku 1,2...1,5V, originaalis on nendel toiteks 1,3V aku.
Nende voolutarve on väga väike, igaüks vaid mõned mikroamprid.
Pigem arvestaks neid 33kΩ takisteid väljundites (skeem postituses
#51), mille kaudu avatakse lisatransistore ja sellel ajal võiks kohe
lisanduda mingi 30µA. Seega tarbiks iga kellamoodul ainult vast
kuni 35µA. Tühiasi, kui kasvõi kümme programmkella moodulit
kokku tarbiks alla 0,5mA.
Mida aga leida stabistoriks või stabilitroniks, et saada vajalik pinge
vahemikus 1,3...1,5V... Vanad punased LED-id olid vist umbes 1,6V,
aga ehk väiksema vooluga (nt. 1mA) ongi sobiv, peaks proovima...

[tcumen]

Mida aga leida stabistoriks või stabilitroniks, et saada vajalik pinge
vahemikus 1,3...1,5V...

Kas selline vigur ei võiks sobida:

https://www.ti.com/product/LM385-ADJ

[fre]

Kas selline vigur ...

Võiks ilmselt küll, aga sellist pole kohe käepärast,
küll aga leian kodust muud sobivat kindlasti, sest
mulle pole ilmselt ka suurt pinge stabiilsust sinna
vaja. Kasvõi kaks ränidioodi jadamisi võiks mulle
sobiva pinge teha. Suuremat pinge kõikumist pole
oodata ka liitiumaku poolt kuni elektrikatkestuseni.
Oluline on nende kellamoodulite käigushoidmine
lihtsalt, et toide ei katkeks. Polegi uurinud, kuidas
ja kui palju toitepinge muutus mõjutab kella käiku.
Arvan et muud tegurid (nt. temperatuur) rohkemgi.
Aga selleks minu kokkumõeldud skeem ju ongi, et
kõiki neid mõjutusi omakorda tagasi võtta...

Muide, kunagi olen maha joonistanud programmkella
LEGRAND MicroRex D21 skeemi. Sellel on rööbiti
reservtoite akuga punane LED. Küllap on mõeldud
ta sinna veel ülepinge kaitseks, kui 1,3V akuga peaks
midagi juhtuma, näiteks selle katkestus. See LED siis
piiraks pinget liiga kõrgele tõusmast, sest seal tolle
aku järellaadimine tuleb suuremalt pingelt läbi takisti.

[fre]

VCXO ja programmkella-moodulite jaoks tuleks teha stabiliseeritud
pinge vahemikku 1,2...1,5V, originaalis on nendel toiteks 1,3V aku.

Toiteplokk

Skeem:


Stabilitonide 2С147А hulgast leidsin sobiva, mis teeb pinge 4,4V (D1).
Selle abil hoiab reservtoiteks mõeldud liitiumaku (Li-ion, "18650", 1500mAh)
laetuna pingeni 3,9V. Sellisel pingel on muidugi aku mahutavus väiksem
kui lubatud max. 4,2V pingega, aga selle-eest on tööiga pikem.
Mõõtsin pingelangu punastel valgusdioodidel, see on enamasti 1,6V,
mis on veidi rohkem kui mulle vaja. Aga kolm jadamisi ränidioodi (skeemil
D3...D5) tegid sobiva 1,4V. Pingelt 3,6...3,9V tuleb nendele väike vool läbi
takisti R2, jätkub nendele ja toiteks kasvõi tervele rivile programmkellade
moodulitele. D6 on veel igaks juhuks, kui D3...D5 ahel juhtumisi katkeks
(noh, ikkagi kolm detaili ja kuus jootekohta) ei lase VCXO ja kellamoodulite
toitepinget üle 1,6V tõusta. Ei hakka katsetama, milline ülepinge nendele
juba ohtlik võiks olla.

Selgitusi:
"A" - võrguadapterist (selle skeem on postituses #56)
"+1,4V" - toide VCXO-le ja teistele programmkellade moodulitele
"LED" - toide kõigile indikaator-valgusdioodidele (skeem samuti postituses #56)
"T" - toide (skeemile postituses #55)
"FK" - sageduse korrektsioon DCF77 korrektorilt (skeemilt postituses #55)
"DF" - VCXO skeemile postituses #51
R4 (kümnepöördeline) on kella käigutäpsuse algseks käsitsi paikaseadmiseks,
automaatne korrektsioon toimub R7 kaudu.
R6 ja R7 nominaalid on täpsustamisel.

Kui on küsimusi skeemide kohta, selgitan täiendavalt.