Kõigepealt - mis imeloom see "emakell" veel on...
Kui internetist otsida, siis emakell on vene keeles
первичные часы, saksa keeles Hauptuhr või Mutteruhr
ja inglise keeles master clock. Tütarkell (või kuidas keegi
veel neid nimetab) on vene keeles вторичные часы,
saksa keeles võiks otsida sõnadega Nebenuhr või
Tochteruhr ja inglise keeles slave clock.
Kokkuvõtvalt siis:
Paljudes ühiskondlikes ja avalikes hoonetes ning suuremates
ettevõtetes võeti juba ammu kasutusele ajanäitesüsteemid.
Taolised kellade süsteemid on nüüdseks juba tublisti
üle saja aasta käigus. Olid (ja on) lokaalsed kellavõrgud,
millesse kuulusid mingi hulk lihtsama ehitusega elektriliselt
juhitavaid ajanäitajaid (enamasti küll osutitega, aga oli ka
teistsuguseid) ja neid kõiki juhtiv üks ühine emakell.
Enamasti "hüppasid" kõik need ajanäitajad minutihaaval
edasi, saades emakellalt vahelduva polaarsusega
minutiimpulsse, s.t. üks kord minutis vaid korraks pinget,
paarisminutitel ühtpidi ja paaritutel minutitel teistpidi
polaarsust pingega kas 12V, 24V või isegi 48V, olenevalt
mootorist tütarkella sees.
Need emakellad olid alguses üsna suured ja soliidsed,
pendliga. Üks nõukogudeaegse emakella taastamise
teema ühest teisest foorumist, piltidega:
Nüüdsel ajal võiks nad ju päris pisikesed, täiselektroonsed olla.
Ajakirjas "Радио" olid omal ajal mõned asjalikud skeemid
avaldatud, millest mul tasus ositi eeskuju võtta.
Tooks nendest välja vaid kolm -
"Радио", 2000, nr. 6, lk 34...35, autor S. Birjukov;
"Радио", 2002, nr. 6, lk. 38, autor V. Alferjev ja
"Радио", 1999, nr. 10, lk. 34, autor Masljajev.
Artiklid skeemidega on siiani saadaval muidugi ka internetis.
Birjukovi skeem:
Alferjevi skeem:
Masljajevi skeem:
Minu skeem tuli koos lisa ja täiendustega kokkuvõttes selline:

Klikk pildil peaks seda suuremana näitama.
Aga milleks seda emakella vaja oli?
Vanavara huviline sai osta endale antiikse raudteejaama
(vist) kella - päris ilus-kena, aga elektriline ja ise ei tiksu...
Selgus et tahab toimimiseks emakella, mis ta tööle paneks.
Päris tõelised tolle aja emakellad olid üsna suured
ja pendliga, sellist ega ka mõnda hilisemat ei olnud
ega poleks ehk tahetudki. Kurb lugu siis tõesti...
Saime kaubale, et teen temale väikese ja muidugi
täiselektroonilise, sellise et pane või selle tütarkella
taha peitu... Sellest nüüdseks juba üle viie aasta
möödas kui valmis sain, töötab siiani.
Tema kellamehhanismi mähis oli takistusega veidi
üle 600Ω, minutiosuti sain liikuma pingega vähemalt
6...7V. Sellest võis arvata et lepib nii 12V toitepingel
skeemiga või siis ka veidi rohkemaga. Liiga palju ka
hea polnud, sest siis iga minuti kolksatus valjenes
juba tunduvalt.
Et emakell pidi juhtima vaid seda ühte, võisin skeemi
lõpus kasutada vähese võimsusega transistore, mitte
nii võimsaid kui Birjukovi või Masljajevi skeemides.
Skeemi töötamise kirjelduse jätaks edaspidiseks,
ehk on sellest mõnel huvilisel midagi võtta...
Kui internetist otsida, siis emakell on vene keeles
первичные часы, saksa keeles Hauptuhr või Mutteruhr
ja inglise keeles master clock. Tütarkell (või kuidas keegi
veel neid nimetab) on vene keeles вторичные часы,
saksa keeles võiks otsida sõnadega Nebenuhr või
Tochteruhr ja inglise keeles slave clock.
Kokkuvõtvalt siis:
Paljudes ühiskondlikes ja avalikes hoonetes ning suuremates
ettevõtetes võeti juba ammu kasutusele ajanäitesüsteemid.
Taolised kellade süsteemid on nüüdseks juba tublisti
üle saja aasta käigus. Olid (ja on) lokaalsed kellavõrgud,
millesse kuulusid mingi hulk lihtsama ehitusega elektriliselt
juhitavaid ajanäitajaid (enamasti küll osutitega, aga oli ka
teistsuguseid) ja neid kõiki juhtiv üks ühine emakell.
Enamasti "hüppasid" kõik need ajanäitajad minutihaaval
edasi, saades emakellalt vahelduva polaarsusega
minutiimpulsse, s.t. üks kord minutis vaid korraks pinget,
paarisminutitel ühtpidi ja paaritutel minutitel teistpidi
polaarsust pingega kas 12V, 24V või isegi 48V, olenevalt
mootorist tütarkella sees.
Need emakellad olid alguses üsna suured ja soliidsed,
pendliga. Üks nõukogudeaegse emakella taastamise
teema ühest teisest foorumist, piltidega:
Nüüdsel ajal võiks nad ju päris pisikesed, täiselektroonsed olla.
Ajakirjas "Радио" olid omal ajal mõned asjalikud skeemid
avaldatud, millest mul tasus ositi eeskuju võtta.
Tooks nendest välja vaid kolm -
"Радио", 2000, nr. 6, lk 34...35, autor S. Birjukov;
"Радио", 2002, nr. 6, lk. 38, autor V. Alferjev ja
"Радио", 1999, nr. 10, lk. 34, autor Masljajev.
Artiklid skeemidega on siiani saadaval muidugi ka internetis.
Birjukovi skeem:
Alferjevi skeem:
Masljajevi skeem:
Minu skeem tuli koos lisa ja täiendustega kokkuvõttes selline:
Klikk pildil peaks seda suuremana näitama.
Aga milleks seda emakella vaja oli?
Vanavara huviline sai osta endale antiikse raudteejaama
(vist) kella - päris ilus-kena, aga elektriline ja ise ei tiksu...
Selgus et tahab toimimiseks emakella, mis ta tööle paneks.
Päris tõelised tolle aja emakellad olid üsna suured
ja pendliga, sellist ega ka mõnda hilisemat ei olnud
ega poleks ehk tahetudki. Kurb lugu siis tõesti...
Saime kaubale, et teen temale väikese ja muidugi
täiselektroonilise, sellise et pane või selle tütarkella
taha peitu... Sellest nüüdseks juba üle viie aasta
möödas kui valmis sain, töötab siiani.
Tema kellamehhanismi mähis oli takistusega veidi
üle 600Ω, minutiosuti sain liikuma pingega vähemalt
6...7V. Sellest võis arvata et lepib nii 12V toitepingel
skeemiga või siis ka veidi rohkemaga. Liiga palju ka
hea polnud, sest siis iga minuti kolksatus valjenes
juba tunduvalt.
Et emakell pidi juhtima vaid seda ühte, võisin skeemi
lõpus kasutada vähese võimsusega transistore, mitte
nii võimsaid kui Birjukovi või Masljajevi skeemides.
Skeemi töötamise kirjelduse jätaks edaspidiseks,
ehk on sellest mõnel huvilisel midagi võtta...
Comment