Mina olen kasutanud easy recovery pro'd. Väga karm proge, isegi täitsa ilma fat'ita paneb failid kokku... Nimelt ehitatakse blokkide viitadest puu ja siis võetakse kõige pikemad harud. Mida rohkem ketas täis oli, seda väiksem on tõenäosus, et su failile jäi algusesse mingit prügi juurde, mis kogemata juhtus sellele lihtsalt viitama. Kuigi ka siis on võimalik väga väärtusliku faili korral seda eest käsitsi maha lõikuda kuni vastava faili heedrini näiteks. Kui zip-fail oli, siis sellel on täitsa suva, sest zip'i hakatakse lugema tagantpoolt (päis on lõpus), st kui zip failile midaiganes ettepoole juurde panna, siis see faili lahtipakkimist ei mõjuta (seda ideed saab ära kasutada asjade peitmiseks. Teed näiteks faili, mis eestpoolt taha lugedes on jpg ja tagant ette zip, st oleneb, mis progega vaatad).
Nende üle 128GB ketastega ongi paras jama, sest tavalise IDE spec seda ei luba. Siis tehti mingeid imelikke ümberadresseerimisi, et see tööle saada. Installikad tõesti ei formati tavaliselt selliseid asju ja sealt buutida ka ei lase kui see täis suuruses on - aitab aga väiksema parti tegemine ketta algusesse süsteemile ja siis ülejäänud andmetele eraldi part. Kahe partiga on kasu ka selles mõttes, et kui süsteem+installitavad proged on ühel ja andmed teisel, siis saab alati ilma kadudeta süsteemi roiskumise korral esimest formattida ja andmeid ei ole vaja vahepeal mingi muu süsteemiga taastada.
Nende üle 128GB ketastega ongi paras jama, sest tavalise IDE spec seda ei luba. Siis tehti mingeid imelikke ümberadresseerimisi, et see tööle saada. Installikad tõesti ei formati tavaliselt selliseid asju ja sealt buutida ka ei lase kui see täis suuruses on - aitab aga väiksema parti tegemine ketta algusesse süsteemile ja siis ülejäänud andmetele eraldi part. Kahe partiga on kasu ka selles mõttes, et kui süsteem+installitavad proged on ühel ja andmed teisel, siis saab alati ilma kadudeta süsteemi roiskumise korral esimest formattida ja andmeid ei ole vaja vahepeal mingi muu süsteemiga taastada.
Comment