tinutamine

[tuumik]

see viimane asi ei tähenda midagi.ärge pange tähele.Aga kuio jootmisest jutt käib,siis seal on kõige tähtsamad kogemused.Mina kasutan kampoli.jootevedeli on mul lauapeal mitu korda ümber läinud(oi kui hea kleepuv laud ja raamatud olid)ja tülikas on seda igale poole tilgutada.kampol sulas mul kolvi aluse peale ilust paksu kihina laiali,jahtus ära ja nüüd ei kao kampoli tükid laili.
Muidugi kitsastes õnarustes(nt kõlari mebraani juhtme tinutamine)on jootevedelik parem, aga siiamaani olen kampoliga täitsa hästi hakkama sanud.
Tina kus on kampol sees ei rahulda tihtipeale.Kampoliga on parem kõik detailid eraldi üle plätserdada.

[digital]

Kusjuures plaadi poleerimiseks oh vääga hää kasutada puhastamispastasid. Vene ajast mul veel paar purki on alles, selline kare liivataoline pasta on sees. Poleerib väga kiiresti ja hästi... Ka tuttavad kasutavad ja kiidavad.
Ainult enam ei müüda kusagil. Minuteada vähemalt.

[tiit]

Parim jootevedelik on kampoli 25% piirituslahus. Sama asja olen kasutanud ka plaatide "lakkimiseks". Võid ka aastate pärast puhta tinaga ligi minna

[thtasuja]

Ise ka kasutan kampoli ja piirituse segu. Kui kaableid joodan, siis teen eraldi nii kaabli kui pistiku/lüliti vms otsad jootevedelikuga kokku, siis tinatan ära, siis mõlemad otsad veelkord jootevedelikuga ja lõpuks panen kokku tinaga. Tina muidugi sisaldab ise ka kampolit. Nii saab laitmatu tulemuse.

[Tarms]

Jootepasta kampolist ja....seebist!
Originaalretseptis, mis on väga vana ja mida ma enam üles ei leia, oli asi umbes nii: võtta majapidamisseepi (72%, oli kunagi niisugune, kas praegu ka, ei tea.) Purustada see nästi peeneks puruks ja lisada vett, et saaks niisuguse ühtlase poolvedela massi. See peab olema hästi ühtlane, ilma tükkideta. Siis lisada sellele hapet, (oli see sool- või väävelhape, ei mäleta, ehk pole vahet ka?) seni, kuni tekib väike happe ülejääk. See on siis, kui üldisest massist eralduvad rasvhapped ja kergelt hägune vedelik. Nüüd kallata see vedelik ära, järelejäänud mass pesta hästi korralikult külma veega ja laotada paberile laiali, et vesi ära kuivaks. Nüüd jääbki see kuumutada kampoliga kokku, et tekiks ühtlane vedelik ja pärast jahtumist ongi pasta valmis. Kokkusegamise vahekorda ei mäleta, aga eks see ole katsetamise asi. Hiljem kasutasin majapidamisseebi asemel lõhnaseepi, et töö ka ninale rõõmsam oleks. Omadused olid väga head, ainult oksüdeerumise kohta ei oska öelda, kuna kombeks on jootekoht alati ära puhastada, olgu see kasvõi ainult kampol. Nii et siis jõudu katsetajatele!
PS. Keemikud, andke see jutt mulle andeks!

[eq]

keegi oskab öelda kuidas kasutada "orto"t (jootepasta)?
seal peal yks hea nali ka ;D "kasutada vastavlat kasutamis viisile"

[risto124]

Kusjuures plaadi poleerimiseks oh vääga hää kasutada puhastamispastasid. Vene ajast mul veel paar purki on alles, selline kare liivataoline pasta on sees. Poleerib väga kiiresti ja hästi... Ka tuttavad kasutavad ja kiidavad.
Ainult enam ei müüda kusagil. Minuteada vähemalt.

Bio Kadrit mine osta prismast palju tahad. ;D

[Tikk]

Originally posted by eq@Feb 28 2004, 19:21
keegi oskab öelda kuidas kasutada "orto"t (jootepasta)?
seal peal yks hea nali ka ;D "kasutada vastavlat kasutamis viisile"

Orto jootepasta on kahjuks happeline ja elektroonikakomponentidega mässamiseks üldiselt ei kõlba.

[fre]

Et teema arenenud edasi trükkplaatide valmistamiseni,
pakun ka oma kogemustest lisa:
Klaastekstoliidist trükkplaadi fooliumist rajad ja pinnad soovitan
proovida kõik enne detailide panekut joodisega katta. Tuleks märksa
ilusama välimusega, pole siis ka vajadust hiljem üle lakkida vase
oksüdeerumise/tuhmumise vältimise mõttes.
Minu nipid selle juures:
Rajad ja fooliumpinnad puhastan oksiidist peene liivapaberiga.
Katan kohe seejärel kampolilahuse õhukese kihiga.
Vastasküljel hoian jahutuseks niisket (vette kastetud ja kuivaks
pigistatud) riidelappi, et plaat kuumutamisel värvitooni ei muudaks
(oluline suurema pinna puhul, plaat kuumeneb siis ülemäära).
Katan joodisega võimsama kolvi abil, kusjuures kolvi otsal joodist
võimalikult vähe, et saada ainult õhuke kiht.
Juhuslikud üksikud paksemad joodisekohad, mis jäänud, eemaldan
hiljem metallspaatliga kui on sellisel kohal kuhu ei tule jootekohta.
Ühe pinnapuhastuse teen bensiinise kaltsuga tugevalt nühkides, on
kujunenud nimelt arvamus, et bensiin eemaldab niimoodi pindmisest
kihist tuhmi ja tumeda plii ning tekib ilus hele läige, näeb välja justkui
poleeritud. See protsess kipub tumeda plii kandma fooliumist vabale
pinnale, kuid selle saab pärast ära pesta.
Detailide otste kohad, mis plaadile joodise sisse hiljem saavad,
kratsin oksiidist haljaks, katan kampoliga ja tinutan üle. Kullatud
otste puhul pole seda muidugi vaja teha.
Mõned on ikka küsinud, kuidas mul trükkplaadid nii ilusad tulevad,
siis olen õpetanud...

[jassa]

Olen näinud, kuidas vooluradu kaetakse Rose sulamiga (sulamistemp. 90 kraadi kandis)
Sulam oli vannis, oksüdeerumise vältimiseks peal glütseriinikiht. Plaat uputati sulamisse ja välja tõmmates suruti vastu kummikaabitsat liigse eemaldamiseks.

Kui keegi annab vihje, kust hankida Rose sulamit, oleks tore!

[martinj]

Originally posted by jassa@May 7 2004, 14:01

Kui keegi annab vihje, kust hankida Rose sulamit, oleks tore!

valgustage lolli, mis see on ???

[jassa]

Rose sulam: Bi(50%),Pb(25%),Sn(25%) - sulamistemperatuur 94 kraadi Celsiust

Bi -vismut

[fre]

Kui kedagi huvitab, siis veel mõne madala sulamistemperatuuriga tinasulami koostised D. Vardja ja H. Andra raamatu "Noor elektrokeemik" (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1958) järgi
108 kraadi C: Pb - 8 osa, Bi - 8 osa, Zn - 3 osa
100 kraadi C: Pb - 2 osa, Sn - 3 osa, Bi - 5 osa
92 kraadi C: Pb - 3 osa, Sn - 2 osa, Bi - 5 osa
80 kraadi C: Pb - 5 osa, Sn - 3 osa, Bi - 8 osa
60 kraadi C: Pb - 8 osa, Sn - 4 osa, Bi - 15 osa, Cd - 3 osa
Seal on ka sulamite kokkusegamise õpetus.
Lisaksin, et ma ise olen vaid paar korda Rose sulamit kasutanud
ja sedagi mitte trükkplaadile.

[KaruTEC]

Ma arvan et Rose sulamit ei müüda kuskil. Plii ja vismut...
Radade tinatamine kolviga on suht ajaraisk, kui on peenike plaat siis tulevad rajad lahti ka veel. Ei ole kunagi tinatanud ja siiamaani hakkama saanud. Ka väga peenikeste plaatidega. Muidugi, lakkima peab.

[fre]

Plii ja vismut...

Jah, plii on pea kõigi joodiste põhilisi komponente, vismutit lisatakse just madala
sulamistemperatuuri saamiseks, üksjagu mürgised mõlemad...
Toidunõusid tehti tinutatud plekist ehk nn. "juudi plekist" (nimi arvatavasti sellest
et vanasti juudid oma poodides seda müüsid), mis oli ületinutatud raudplekk ja see
ei sisaldanud siis pliid. Sellise tinast pulga painutamisel kostab iseloomulikku kriginat.
Elektroonikas kasutatakse klassikaliselt tina-plii joodiseid, näiteks vana standartne
vene POS-61 koostises pidi olema 59...61% tina, 0,8% antimoni ja ülejäänud osa
plii. Sulamistemperatuur umbes 190 kraadi C.
Tina üksi sulab +232 kraadil C ja plii +327 kraadil C. Segu tinast 63% ja pliist 37%
sulab aga +183 kraadil C. Nimetatud suhteprotsentidest erinevusel tekib sulami
olekudiagrammile vedala ja tahke oleku vahele plastilise oleku ala mis pole soovitav.
(Kes soovib, võib ära arvata, miks pole hea jootekoha jahtumisel plastiline olek).

tinatamine kolviga on suht ajaraisk

Vaat seda küll pole ma täheldanud, pigem ütleks et selleks kulub mingi keskmise
suurusega plaadi puhul vaid mõni minut. Ka ei kasuta ma juba aastaid getinaksist
trükkplaaditoorikuid, et radade lahtituleku ohtu karta oleks. Seda pole korraliku
klaastekstoliidi peal täheldanud, muidugi pole ka eriti kauem kui just vaja kuumutada
proovinud...

peenike plaat

Arvata et mõeldud õhukest plaati, nagu lameda asja kohta sobivam öelda, "peenike/
jäme" passib paremini ümarakujulise kohta.
Kokkuvõtteks: kes soovib - see proovib. Väiksem "proovitükk" võib ka selle nimi olla...
P.S. Masstoodangul muidugi ei pöörata välimusele niisugust tähelepanu kui endale tehes...