Vs: Kus on eestikeelsed raamatud ??
Järsku ongi asi selles, et kõigepealt tuleb miski muldvana mehike ja mõnitab veidi aega tudengeid, alustab siis esmakursuslaste füüsikaloengut sõnadega: "Seda te juba esimesel kursusel õppisite ja lähme nüüd edasi".
Tramaeivõi - järsku tulenebki huvipuudus sellest, et reaalse elu ja abstraktsete valemite vahele ei suudeta miskit sidet eluga luua. Kui saa teed midagi, siis võiks sellel asjal ka point ja käega katsutav tulemus olla. Võta seda tudengi seisukohast - sa oled lõpetanud keska, võideldes ja rabades kolm aastat, et saada koht kõrgkoolis, et meeldida vanematele ja mitte tunda end luuserina. Nüüd, sisse saades, on nagu väike pingelang ja siis hakkab mõttetu ja seosetu ajudekepp pihta - keegi eisegi ei suvatse seletada, mis ja milleks. Kellel närvi jagub ja miskit tasuvat tööd kooli kõrvalt ei saa, mis põhikohaga päevaseks kätte kipub minema ( kui sul on valida, kas normaalne papp või loeng, kus mingi udu habemesse podiseb, siis noor inimene valib esimese - elu tahab elamist), siis õpid ära vegeteerimise ülla kunsti ja hakkad elukutseliseks üliõpilaseks. Minule loeti kunagi ühe nüüdseks kadunud, aga väga targa inimese poolt, sõnad peale - ürita sealt TTÜ-st mitte välja kukkuda. Ülikoolil on lisaks koolitarkusele ka see roll, et sealsed joomakaaslased aitavad sind elus edasi ( vaadake valitsust näiteks).
Mina olin see noor, kes papi valis, kroonus käis ning seejärel kaugõppes veel mõnes koolis "õppimisest kaugelt mööda käis", nagu TTÜ toonane juhtkond nainis, kui õhtusele ka kaugõppele vee peale tõmbas. Nüüd saab raha eest jälle kõike - helista mulle...
Täna võin kõva häälega öelda ja olen valmis ka lauale ronima, seda tehes, et saatke noored kroonu peale keskat - las mõtlevad elu üle järele. Ei tekita mõttetut konkurentsi korraga kolmel alal, mis omavahel isegi kaugelt seotud pole ja tekitavad endale sihi, mille poole püüelda, ilma et vanemate ja ühiskondlik arvamus neid mõjutaks. Kui sa töötad erialaselt ja tunned, et mõistus kipub munadega triiki minema, siis sa oskad ka koolist viimast võtta ( ise järgi proovitud vähe hiljem ) ja ka õppejõud tunneb, et temast on miskit kasu.
Ma ei tea , kuidas on praegu, aga vanasti kaks aastat udust valdkonnaõpet oli täielik mõttetus - selleks ajaks , kui neid teadmisi tarvis läheb, on nad sul kõrvade vahelt kenasti välja loputatud.
Mul on olnud õnn ühes suuremas organisatsioonis ( väljaspool konnatiiki) ka veidikene koolitusmetodikaid õppida ning neid ka praktikasse rakendada. Üks vägagi efektiivne lahendus on kotkaste ja muidu mittemotiveeritud rahva paika panekuks - kõigepealt annad praktilise ülesande ja lased südamest pusida ( võid tekitada ka paar meeskonda, kes vähe võistlevad omavahel ), kui nad juba tunnevad, et asi ei suju mitte, siis annad paar vihjet ning hiljem, kui asi tehtud, loed teooria peale. Kõik kuulavad huviga ja keegi ei maga tunnis.
See Martini kurdetud teema tulenebki sellest, et keegi ei suuda seda, mida loetakse, seostada muuga, kui positiivse hindega matrikilis.
Järsku ongi asi selles, et kõigepealt tuleb miski muldvana mehike ja mõnitab veidi aega tudengeid, alustab siis esmakursuslaste füüsikaloengut sõnadega: "Seda te juba esimesel kursusel õppisite ja lähme nüüd edasi".
Tramaeivõi - järsku tulenebki huvipuudus sellest, et reaalse elu ja abstraktsete valemite vahele ei suudeta miskit sidet eluga luua. Kui saa teed midagi, siis võiks sellel asjal ka point ja käega katsutav tulemus olla. Võta seda tudengi seisukohast - sa oled lõpetanud keska, võideldes ja rabades kolm aastat, et saada koht kõrgkoolis, et meeldida vanematele ja mitte tunda end luuserina. Nüüd, sisse saades, on nagu väike pingelang ja siis hakkab mõttetu ja seosetu ajudekepp pihta - keegi eisegi ei suvatse seletada, mis ja milleks. Kellel närvi jagub ja miskit tasuvat tööd kooli kõrvalt ei saa, mis põhikohaga päevaseks kätte kipub minema ( kui sul on valida, kas normaalne papp või loeng, kus mingi udu habemesse podiseb, siis noor inimene valib esimese - elu tahab elamist), siis õpid ära vegeteerimise ülla kunsti ja hakkad elukutseliseks üliõpilaseks. Minule loeti kunagi ühe nüüdseks kadunud, aga väga targa inimese poolt, sõnad peale - ürita sealt TTÜ-st mitte välja kukkuda. Ülikoolil on lisaks koolitarkusele ka see roll, et sealsed joomakaaslased aitavad sind elus edasi ( vaadake valitsust näiteks).
Mina olin see noor, kes papi valis, kroonus käis ning seejärel kaugõppes veel mõnes koolis "õppimisest kaugelt mööda käis", nagu TTÜ toonane juhtkond nainis, kui õhtusele ka kaugõppele vee peale tõmbas. Nüüd saab raha eest jälle kõike - helista mulle...
Täna võin kõva häälega öelda ja olen valmis ka lauale ronima, seda tehes, et saatke noored kroonu peale keskat - las mõtlevad elu üle järele. Ei tekita mõttetut konkurentsi korraga kolmel alal, mis omavahel isegi kaugelt seotud pole ja tekitavad endale sihi, mille poole püüelda, ilma et vanemate ja ühiskondlik arvamus neid mõjutaks. Kui sa töötad erialaselt ja tunned, et mõistus kipub munadega triiki minema, siis sa oskad ka koolist viimast võtta ( ise järgi proovitud vähe hiljem ) ja ka õppejõud tunneb, et temast on miskit kasu.
Ma ei tea , kuidas on praegu, aga vanasti kaks aastat udust valdkonnaõpet oli täielik mõttetus - selleks ajaks , kui neid teadmisi tarvis läheb, on nad sul kõrvade vahelt kenasti välja loputatud.
Mul on olnud õnn ühes suuremas organisatsioonis ( väljaspool konnatiiki) ka veidikene koolitusmetodikaid õppida ning neid ka praktikasse rakendada. Üks vägagi efektiivne lahendus on kotkaste ja muidu mittemotiveeritud rahva paika panekuks - kõigepealt annad praktilise ülesande ja lased südamest pusida ( võid tekitada ka paar meeskonda, kes vähe võistlevad omavahel ), kui nad juba tunnevad, et asi ei suju mitte, siis annad paar vihjet ning hiljem, kui asi tehtud, loed teooria peale. Kõik kuulavad huviga ja keegi ei maga tunnis.
See Martini kurdetud teema tulenebki sellest, et keegi ei suuda seda, mida loetakse, seostada muuga, kui positiivse hindega matrikilis.
) siis ehk suudan omalt poolt kuidagi kaasa aidata.
Comment