Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused
N armees õnnestus ise ka ohtlikult pingealla jääda.
Tegemist oli 110V alalispingega ja toitepoolel oli ampreid tagavaraks ja tapmiseks piisavalt - tegu oli mehekõrguse kolmefaasilise toitebloki/alaldiga, mis jaksas töös hoida terve klassitäie (paar-kolmümmend oli neid ehk) telegraafiaparaatide elektrimootorid, pluss veel kõigile neile ka liinivoolud garanteerida.
Nõukogude Armee vanakesele kohaselt lõdva, laheda ja laialivalguvana, lösutasin klassi tagapingis telegraafi aparaadi taga. Üks käsi hooletult kusagil aparaadi plekk-korpuse peal, teine kõrvaloleva keskkütte radika peal..
Olin varemgi seal lösutanud ja ega mina ainus säärane polnud.
Aga siis see juhtus! Ma ei taibanud alguses üldse, millega seoses mul kusagil sisemuses kõrvetavalt valus hakkas. Valu hakkas pihta rindkerest, tõesti näis kusagil sügaval sisemuses olevat ja tundus tulise kuumusena ja levis keha poolt võrdselt käte poole. Kui käed valutama hakkasid, siis alles taipasin, et olen vooluall. Usun, et see sai kesta ainult murdosa sekundist, kuid minu jaoks oli see väga pikk aeg - jõudsin ennast jälgida, imestada ja lõpuks aru saada, mis toimub. Mingit kodusest elektrivõrgust tuttavat pulseerimist ei olnud ja eks see eksitaski. Mingit krampi ka ei olnud - ilmselt jäi vool siiski nõrgaks. Käed tõstsin omal tahtel ja jõul üles siis, kui taipasin et nende kaudu olen vooluringis. Mudisin rusikaga veel veidi tagantjärgi tuikavat rindkeret ja elu läks edasi.
Klassiruumis sai muidugi tehnikaga ka üht-teist ette võetud, et mõne aparaadi isolatsiooninõrkuse korral sääraseid asju vähem juhtuks.
Esmalt postitatud Pluuto poolt
Vaata postitust
Tegemist oli 110V alalispingega ja toitepoolel oli ampreid tagavaraks ja tapmiseks piisavalt - tegu oli mehekõrguse kolmefaasilise toitebloki/alaldiga, mis jaksas töös hoida terve klassitäie (paar-kolmümmend oli neid ehk) telegraafiaparaatide elektrimootorid, pluss veel kõigile neile ka liinivoolud garanteerida.
Nõukogude Armee vanakesele kohaselt lõdva, laheda ja laialivalguvana, lösutasin klassi tagapingis telegraafi aparaadi taga. Üks käsi hooletult kusagil aparaadi plekk-korpuse peal, teine kõrvaloleva keskkütte radika peal..
Olin varemgi seal lösutanud ja ega mina ainus säärane polnud.
Aga siis see juhtus! Ma ei taibanud alguses üldse, millega seoses mul kusagil sisemuses kõrvetavalt valus hakkas. Valu hakkas pihta rindkerest, tõesti näis kusagil sügaval sisemuses olevat ja tundus tulise kuumusena ja levis keha poolt võrdselt käte poole. Kui käed valutama hakkasid, siis alles taipasin, et olen vooluall. Usun, et see sai kesta ainult murdosa sekundist, kuid minu jaoks oli see väga pikk aeg - jõudsin ennast jälgida, imestada ja lõpuks aru saada, mis toimub. Mingit kodusest elektrivõrgust tuttavat pulseerimist ei olnud ja eks see eksitaski. Mingit krampi ka ei olnud - ilmselt jäi vool siiski nõrgaks. Käed tõstsin omal tahtel ja jõul üles siis, kui taipasin et nende kaudu olen vooluringis. Mudisin rusikaga veel veidi tagantjärgi tuikavat rindkeret ja elu läks edasi.
Klassiruumis sai muidugi tehnikaga ka üht-teist ette võetud, et mõne aparaadi isolatsiooninõrkuse korral sääraseid asju vähem juhtuks.
Comment