Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

[rainadov]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Heietusi "elektroonikahullude" karmist, aga lõbusast elust!

[W@ldur]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Kui laevad olid puust ja mehed olid rauast.

[olevtoom]

Re: Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Pakun nagu ühes laulus:

"Oi aegu ammuseid ..."

Mati Nuude:...

Pealkiri on väga hea, aga selles teemas kirjutajate jaoks on selle laulu esitaja küll pigem Helgi Sallo. Horoskoobist.

[Svago]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

See ei olnud sama pioneerimaja. Tollane pioneerimaja kolis hiljem uude suuremasse majja. Eelmine oli küll väga vana kahekorruseline, kuid ringide tegevuseks väike. Mudellennukeid ja -paate ehitati näiteks väiksemas samas hoovis olnud ühekordses hoones.

Mälu kohta on minu esimeses keskkooli psühholoogiaõpikus päris pikk teooria ja on ka näiteid.
Lühidalt – kui esemed, sündmused ja tundmused on omavahel seoses, siis jäävad nad ka meelde ja reprodutseeritakse seoses üksteisega, mitte isoleeritult …

Loomulikult võib teha uue teema ja võib ka mu sobimatud kirjutised siit ära kustutada!
(Seda enam, et mõni suhtub nendesse päris mürgiselt).

[A.R.]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Kui palju siiski on erinevusi.
Tegime pioneerimajas hoopis tapitud otstega koroonalaua.
Nii suurt vineeritahvlit ei oleks kuskilt mujalt niisama saanud.

Kõrvakappe polnud ka saada. Räägiti et Vanemuisest saab kui jätta sinna
oma mantel ja viia klapid ära. See lahendus jäi ära.
Omamähitud pool ka eriti ei võngutanud.

Aga Tartus oli lennuväli ja sealsed hakkasid kuidagi kooli šefiks.
Viidi meid sinna lennuvälja lattu ja seal oli klappe ja vastuvõtjaid ja suuri kaste.
Nii saigi ehitatud koolis 10 m saatja. Tore harjutus oli kui nüüd meenutada.
Direktor andis isiklikult 25 rubla et saaks osta lõppu kaks GU50.
2. keskoolil oli jaam, meie koolil sai ka olema.

Nüüd oli kuulda ja ka näha et tuleb selline mitmekohaline
õppe ja töökeskus huvilistele. Vast saavad nüüd jõmmid seal midagi
vägevamat teha kui ainult LED-i vilgutada.
Võiks ju programmeerimise, elektroonika ja mingi kasuliku riista ehitamise kokku ühendada.
Kaua meie ikka võime väikestest hiina naabritest sõltuda.

[Scott]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

"Oi aegu ammuseid ..."

Kui laevad olid puust ja mehed olid rauast.

Heietusi "elektroonikahullude" karmist, aga lõbusast elust!

"Oi aegu ammuseid - kui laevad olid puust ja mehed olid rauast."

Sisu alapealkirjaks "Heietusi "elektroonikahullude" karmist, aga lõbusast elust!".

(Kas nii sobiks?)

[olevtoom]

Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Loomulikult võib teha uue teema ja võib ka mu sobimatud kirjutised siit ära kustutada!
(Seda enam, et mõni suhtub nendesse päris mürgiselt).

Minu ettepanek muide tuli sellest soovist lähtuvalt, et mälestusteteema muude naljade sisse ära ei lahustuks.

[OSX]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Teate, ma hakkasin end kuidagi vanana tundma, kui juba mälestusteteemadesse kirjutan .

[Radiool]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Võta rahulikult, tänapäeval kirjutavad ka kahekümneviiesed mälestusraamatuid oma pikast ja kirjust elukesest...

[A.R.]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Teate, ma hakkasin end kuidagi vanana tundma, kui juba mälestusteteemadesse kirjutan .

Kui nii, siis on vaja tekitada ka suur lohutusteema.
***
Ära muretse, Sinu alla 10 a lapsepõlve meenutused ei tee Sind veel vanaks.
Oled ikka veel päris noor ja ... ning ees ootab palju õppimisväärset.

Mida rohkem pressid seda rohkem ka läbi saad.
Seda õpetas juba suur Ohmu.
Kui aga vastu ajad, siis ei juhtu midagi, ütles ta.


Vana oled siis kui ei kuule enam üle 30 kHz võnkumist.
***
Kas oli lohutv?
Võib ju olla selline õpetus naljakate äparduste hulgas?

[Svago]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Minu ettepanek muide tuli sellest soovist lähtuvalt, et mälestusteteema muude naljade sisse ära ei lahustuks.

Ma pidasin silmas seda 3 tärniga meest.
Ma kui kunagine jalaväe, tankiväe ja suurtüki pataljoni sideülem, oleks sellisele vanemleitnandile leidnud ka õiglase karistuse

Varsti tuleb ilmselt vastutuld …

[rainadov]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

See ei olnud sama pioneerimaja. Tollane pioneerimaja kolis hiljem uude suuremasse majja. Eelmine oli küll väga vana kahekorruseline, kuid ringide tegevuseks väike. Mudellennukeid ja -paate ehitati näiteks väiksemas samas hoovis olnud ühekordses hoones.

Mälu kohta on minu esimeses keskkooli psühholoogiaõpikus päris pikk teooria ja on ka näiteid.
Lühidalt – kui esemed, sündmused ja tundmused on omavahel seoses, siis jäävad nad ka meelde ja reprodutseeritakse seoses üksteisega, mitte isoleeritult …

Loomulikult võib teha uue teema ja võib ka mu sobimatud kirjutised siit ära kustutada!
(Seda enam, et mõni suhtub nendesse päris mürgiselt).

; Hr.Svago! Sinu lugusid on huvitav lugeda, võrrelda eluga ja nad on tõesed! Seega ära igasuguste ümbruse mürgitajate plära südamesse võta! Selliseid on alati olnud! Umbrohi ei hävi! Too lihtsalt kasvab ja sellele on vaja peale lasta lambakari, kes isenditena siis hoiavad looduse puhtust tasakaalus! Lase samas vaimus edasi ja arvan, et enamus foorumlasi mõtleb sedasi! Muuseas Eesti militaarringkonnas on määrustiku järgi ainult mereväes selline auaste! Kolmetärniseid on palju, nendest suuretärnilised ... kindralid, on lõbus-elunäinud seltskond, väiksema suurusega tärnidega on asjalik, haritud ka lõbus seltskond, pisikesekupulised on kolmega ainult mereväes ja seal on elukorraldus karm. Sitt mees arvatakse aluselt kiiresti maha! Sama, mahatõstmine, toimub ka tsiviilalustel! Kõikjal kehtib ühine küünarnuki tunne = usaldus! Järeldused võid ise teha! Tuld on ennegi antud, ainult tühiplõksutamisi pole mõtet südamesse võtta. Paukpadrunid ei tapa, natukene tossu ja lärmi, see on ka kõik!

[Svago]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

9. klassi autopraktika ülesannete jagamisel oli kord nagu vanas sõjaväeanekdoodis.
Loomad tulevad sõjakomissariaati. Näidatakse pilte. Jänes tunneb lennuki ära ja saadetakse lennuväkke. Karu tunneb tanki pildilt ära ja saadetakse tankiväkke. Eeslile pole ükski pilt tuttav ja saadetakse vaatama, mis kastis on. Seal tunneb ta tellise ära ja saadetakse tööpataljoni.

Autobaasis oli samuti. Õpilased tulid ükshaaval remondihalli ja peainsener küsitles neid.
Esimesena anti lömmis ja õline ämber, ning kästi laost 6l kompressiooni tuua. Lao uks näidati ette.
Vastavalt oma tegevusele said ka töö. Ma hakkasin naerma ja siis küsiti, et mis vahe on surveastmel ja kompressioonil. Ma küsisin vastu, et kumba surveastet mõtlete, kas geomeetrilist või efektiivset?
Seepeale öeldi, et lähed sellele punase ninaga mehele appi. Olenevalt vastustest saadeti osa õpilasi vanarauda autole tõstma, osa luuaga hoovi pühkima.

See GAZ-51 ühe mootor oli just tulnud kapitaalremondist. Punase ninaga mees keeras sama auto kongi pingile magama – vaata ise, kuidas hakkama saad. Tema selle raha eest ei aita.
Sain siis õhtuks mootori peale - kõik voolikud, elektrijuhtmed ühendatud, kuid mootor vaid turtsus.
Jätkasin järgmine päev. Mehe nina oli juba roosakamat värvi, kuid pani kell 11 poe poole punuma.
Viinapoed avati tollal kell 11. Et see meelest ära ei läheks, oli olemas selline 1 rublane metallmünt, kus Leninil on käsi välja sirutatud. Mündi panid osutitega kella peale ja käsi näites kell 11. (1 Рубль «50 лет Советской власти»)

http://www.wheeclamp.ru/catalog/ussr/1967/1_rub_50_let_sovetskoy_vlasti

Mootor oli täitsa reguleerimata ja osa tükkegi valed. Sain siis laost õiged osad, klapid, süüde reguleeritud ja igaks juhuks veel kõrgepingejuhtmed üle kontrollitud. Starterist ei läinudki käima. Vedasime siis teise auto järel, nii tihke oli. Sain lõpuks mootori käima ja reguleerisin karburaatori tühikäigu soojast peast paika.

Järgmiseks ülesandeks anti mulle Tšaika neljalõõrilise karburaatori K114 paigaldamine rallikrossi veoautole. Võistlused pidid olema pühapäeval ja asjaga kiire. Õnneks oli hangitud ka õige sisselaskekollektor. Nelja kambri häälestamine oli omaette teema, teistele lugemiseks ebahuvitav.
Sõitsime siis autot katsetama. Mu ringiajad läksid aina paremaks. Viimasel ringil pidin peaaegu üle katuse käima. Autol olid küll vastavad rauad, kuid mul polnud kiivritki. Igatahes silm oli sinine ja käed kriimulised – selline polstriteta auto. Õhtul pidin minema ema töö juurde. Ta oli viinud sinna elektrikule Riga pesumasina mootori ümbermähkimisele. Enne remonti andis mähis ühendust korpusesse ja oli päris ohtlik. Panin siis tumedad päikeseprillid ette, kätte suured motikakindad. Eks ta imelik oli, ikkagi soe suvekuu. Elektrik käskis mul töötavat mootorit käega katsuda, kuidagi ei tahtnud katkisi käsi kindast välja võtta.

Seal autobaasis töötas autojuhina ka üks naisterahvas. Teda kutsuti Kaunitariks ja oli hästi ropu suuga. Ta näitas mulle, kuidas ta seda vanainimese asja teeb kitsas kabiinis jalad vastu lage.
Mina muidugi ei osalenud. Siis ta rääkis loo, kuidas miilitsad tema auto kiirust mõõtsid. Oli selline küngas ja parempööre ning selle ees 40 märk. Miilitsad pidasid ta kinni ja ütlesid, et ta ületas kiirust. Küsis, et millega mõõtsite. Juba silmaga oli näha, et sõitsite kiiremini kui lubatud. Ta käskis siis poistel silmaga mõõta muud pikkust. Need jäid imestusest suud ammuli teda vaatama ja ta sõitis minema. Hiljem olen kuulnud ka sellist anekdooti. Aga mehed kinnitasid, et nii oligi?

[Svago]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Mõned asjad jäid vist veidi ebatäpseteks. Need mootorratturi kindad olid sellised pikad peaaegu küünarnukini 2 sõrmega nahast kindad. Ja ära võtta ei tahtnud ma mitte sellepärast, et elektrit kartsin. Ma olin juba 1. klassis ehitanud 4,5V mikromootori 220V analoogi ja kõik lapitud kaitsmed ühe pauguga läbi lasknud. Peakaitse oli ainult plommi all ja seda tuli vahetama majavalitsuse elektrik.
Mul oli lihtsalt ema töökaaslaste ees väga piinlik, et tuleb selline kraaka – silm sinine ja kulm rullis, käed täitsa lõhki ja üks sidemes. Sellepärast panin need kindad kätt, päikeseprillid ette ja jalutasin suvel palava ilmaga linnavahel nagu Nu Pogodi hunt.

Seda Kaunitari lugu pean ka veidi täpsustama. Kaunitar oli selline ca 30 aastane naine. Riietatud ei olnud ta üldsegi autojuhi kohaselt. Polnud tal ei kuuenurkset mütsi, ega pikki pükse. Seljas oli miniseelik ja ülal heegeldatud läbipaistev pluus. Ühel päeval tuli Kaunitar minu juurde ja ütles, et ta on kuulnud, et ma pidin olema kõva tegija karburaatorite osas, tema auto karbuss kah jupsib, ehk saan aidata.

Leppisime siis pärastlõunase aja kokku. Ta pani auto käima ja istusin kõrvale. Auto on vaja ju enne soojaks sõita ja ka teel uurida kuidas käitub. Autobaas oli täitsa linna servas ja mets ca 1km kaugusel. Ta sõitis otseteed metsa vahele. Ronis minu kõrvale, ma olin nagu lutikas vastu ust. Mulle muidugi tollal selline peaaegu poole vanem 30 aastane vanamutt ei meeldinud, ehkki nägi päris hea välja. Ta kukkus mind kohe suudlema ja mu pluusinööpe lahti tegema. Ta jõudis juba püksirihmani kui ütlesin, et 51 kabiin on ju selleks liiga väike. Mis asendites siin saab üldse teha? Siis ta näitas mulle vähemalt 10 eri asendit, mida ta oli varem kasutanud. Viimane asend ja tema meelest kõige parem oli jalad vastu kabiini lage. Kui ta oma jalad sinna viis, ronisin kähku uksest välja, ümber autonina, juhiuksest sisse ja sõitsin autobaasi tagasi. Ega ta veel sellega ei lõpetanud, käis nagu kass ümber palava pudru.

Ükskord istus ta kojuminekul mu Jawa tagaistmele. Ütlesin talle, et mul istuvad siin ainult kõige kaunimad klassiõed, mitte sinusugused vanaemad ja siis jõudis lõpuks kohale. Pärast seda ta mind enam ei tervitanudki.

Aga seal autobaasis oli teisigi huvitavaid töid. Üks jobu lukksepp oli keeranud tagumisele vedrukammitsale peale 5..6cm pikkused vale keermega mutrid. Minu ülesandeks oli need mutrid vedru vahetuseks maha keerata. Tööd tegin auto all pool päeva 1,5m toru ja võtmega.
Lõpuks oli vaja treida ka uued pikad mutrid. Treimiseks oli ikka kuuskant, mitte selline ümar nagu TPI töökojas.

Treima õpetati meid juba 5. klassi tööõpetuses. Tööõpetus kestis 5-8 klassini. Alustasime sügisel puude ladumisega – ikka puukuuri ja siis jälle samad puud õue tagasi. Ladusime otsad risti ja ilma tugedeta. Nii ikka mitu korda järjest.

Esimene tõsisem talvine töö oli 5. klassis viilipea treimine. Kõigepealt selgitati meile ohutustehnikat – ei tohi olla lahtiseid varrukaid, ees lipsu jne. Üks klassikaaslane ajas sellel ajal sõbraga juttu ja õpetaja andis talle vastu pead, nii et poiss lendas saepuruhunnikusse. Ta tuli koos emaga kooli ja õpetaja ütles, et tema vastutab poisi elu eest, kui ta siseneb juba töökoja uksest. Õpetajaga ei juhtunud midagi. Õpetaja joonistas siis tahvlile viilipea. Meie pidime selle joonistama oma töövihikusse. Mäletan veel, et mõõtjoonte nooleotsad peavad olema teravad. Viilipea üldpikkus oli 113mm. Vahetunni ajal sodis keegi mu vihikut ja kirjutas 113 asemele 193mm. Läksime siis treima. Minu oma oli kuidagi väga pikk ja imelik. Õpetaja vihastas ja käskis mul selle sinna samusesse pista, aga viisin hoopis koju. Järgmine tund pidin olema esimene, kes treima läheb. Treipinke oli üldse 5 või 6.

Järgmine tund hakkasin treima, kuid 50X50X250mm kandiline puutükk lendas vastu lage ja sealt põrkas õpetajale vastu nägu. Pistis kisama, et kas ikka puurisin mõlemasse otsa eelnevalt augud?
Muidugi puurisin, kuid treimisel oli tekkinud pragu. Siis öeldi, et treid 10 korda järjest. Ega ma 5. klassis peale treipingi muud ei näinudki. Lõpuks treisin ka kõige keerulisemaid õllekappasid, puiduga lasin vitsakohad tumedaks, tegin kaaned, käepidemed ja põletusaparaadiga mustrid peale. 8. klassis sain ka metallitreipinki kasutada.

Kui uued mutrid olid autol paika saanud, ronisin valel ajal auto alt välja. Poisid pidasid suruõhuga töötavate tavotipritsidega sõda. Nägin veel õhus vonklevat ussi ja siis see keris hetk hiljem minu silmaauku spiraaliks. Ikka sellesse, mille all polnud sinisest tekkinud kollast laiku. Läksin siis peldikusse ja peeglist vaatas mulle vastu selline mingist filmis olnud silmalaiguga koeranägu.

Eks pulli tehti juba õppeklassis. Meil oli puhkepäev ainult pühapäeva ja igal laupäeval 7 tundi autoõpetust. Õpeklassis olid igasugused poolekssaetud mootorid, detailid, suured plakatid jne.
Ükskord avastasin kodus, et minu päeviku vahel oli G-51 siduriketas. Taheti mind targaks teha, et kodus uuriksin. Ma panin siis selle autorile starteri koolikotti. Kott oli selline liikuvate sangadega, ülestõstmisel tulid sangad ära ja kott kukkus maha, midagi läks katki. Siis lõppes lollitamine ära.

[RaunoK]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Oli õnne siis treipingiga, meil klassis oli u 20-poissi ja üks puidu treipink, aasta jooksul ei saanudki jaole ega ka teise aasta jooksul.